Eriarstid võiksid perearste rohkem usaldada

Foto: Panther Media / Scanpix

Kuigi sageli väidetakse, et patsiendid ei usalda perearste, näitavad küsitlused tegelikult, et enamik inimesi on oma perearstiga rahul. Seevastu eriarstid perearstidele auga välja teenitud kiitust jagama ei kipu. 

«Eestis ei taheta mingil põhjusel perearste usaldada, kuid kui seda õnnestuks muuta, tooks see mitu miljonit kokkuhoidu,» väitis Andrus Loog hiljuti «Vabariigi kodanikes».

«See tähendab, et mingil põhjusel – mulle tundub, et see on ajalooline põhjus – ei taheta perearste usaldada ja me näeme igapäevaselt väga palju selliseid patsiente /.../ see on 60–80 protsenti, kelle puhul võiks öelda, et perearsti antud soovitused on olnud täiesti adekvaatsed, patsiendil oleks olnud vaja neid järgida. Ja eriarsti visiit tähendab, et ta kordab üle, mis perearst on juba öelnud,» märkis dr Loog.

Valisin Andrus Loogi arvamuse lihtsalt üheks näiteks, aga olen ka ise sellist arvamust kuulnud nii teistelt eriarstidelt kui ka meediast. Kas selline arvamus põhineb objektiivsetel uuringutel või on see siiski vaid pelgalt subjektiivne ja tegelikkusest kaugel?

TNS Emoriga koostöös läbi viidud Eesti elanike uuring näitas, et 2015. aastal usaldas 89 protsenti Eesti elanikkonnast oma terviseküsimuse lahendamisel perearsti ja pereõde. Võrreldes 2014. aastaga on usk perearsti asjatundlikkusesse kasvanud 84 protsendilt 90 protsendile. Viimase aasta jooksul perearsti külastanutest on perearsti teenusega rahul 91 protsenti külastanutest. Pereõega on rahulolu isegi kõrgem – 93 protsenti. Sealjuures on rahulolu eriarstiga täpselt sama ehk 91 protsenti, haiglaraviteenusega on rahul 89 protsenti ravil viibinutest ning kiirabiga rahul 86 protsenti kokkupuutunutest. Uuringust selgub veel, et 79 protsenti usub, et perearst suudab teda aidata enamikus terviseküsimustes. Seega ei saa kuidagi väita, et patsientide usaldamatus on oma perearsti suhtes kõrge.

Tuleme korraks tagasi dr Loogi poolt öeldud lause teise poole juurde, mis ütleb seda, et 60–80 protsendil juhtudest ei peakski patsient erialaspetsialisti juurde edasi saadetama, sest perearsti poolt on kõik õigesti tehtud. Eelpooltoodud EMORi uuringu andmetel oli eriarsti juurde suunatud 60 protsenti perearsti juures käinutest, sealjuures pooled neist patsiendi enda soovil ja initsiatiivil. Kas need pooled, kes suunamist ise soovivad, ei usalda oma perearsti?

Usalduse tekkimine on pikk protsess, kus mängivad oma rolli nii esmamulje kui samm-sammult ülesehitatav suhe. Perearstid on sellist suhet saanud üles ehitada nüüdseks 25 aastat. Uurijad on leidnud, et usalduse tekkimist mõjutab alateadvus, suust suhu levinud arvamused, hoiakud, teiste poolt öeldu. Nii nagu usaldus võib tekkida isegi enne kui inimesega kohtutakse, võib see ka enne kohtumist juba kadunud olla. Väga palju halba saab usalduse kaotamiseks ära teha selliste üldiste hinnangutega nagu «perearstid on rumalad», «perearstid ei tea midagi», «perearstid hoiavad raha kokku» jne.

Mitmed meie eriala noored säravad residendid on rääkinud, et olles residentuuri käigus haigla tsüklites, on imestatud, kuidas küll sellised targad ja säravad noored perearstiks on soovinud saada? Mõni aeg hiljem aga liigitatakse need «säravad noored», keda ise õpetati ja juhendati, ikkagi «perearstid on rumalad» hulka. Siin on kaks sildistavat hoiakut: üks väljendab usku, et perearstiks soovivad saada vaid need, kes kuhugi mujale ei kõlba, teine aga üldistab üksikute rumaluse kõigi kaela. Kui selliseid arvamusi laialt levitada ja pealegi veel ka patsientide kuuldes, siis pole ju põhjust imestada usalduse puudumise üle.

Oletame, et patsient on pääsenud eriarsti vastuvõtule põhjuseta, tema enda nõudmisel. Kui paljud eriarstidest ütlevad talle, et teie perearst on tubli, kõik on hästi tehtud, ta saab ravi jälgimisega hakkama, enam pole tarvidust eriarsti juurde tagasi tulla? Ilmselt avaldatakse perearsti suhtes pigem rahulolematust, aga seda ei mõelda, et patsient korjab sellest rahulolematusest üles signaali, et perearst on saamatu või rumal.

Meil on palju kroonilisi haigeid, kes on ajalooliselt harjunud käima oma haigustega eriarsti juures vastuvõtul, aga kelle kureerimisega saab tegelikkuses hakkama perearst. Miskipärast aga hoiavad seda ajaloolist sidet üleval ka eriarstid, kutsudes patsiente rutiinselt iga-aastaselt kontrollile. Olen korduvalt saatekirjale, mida patsient tuleb küsima, kirjutanud järgmise küsimuse: «Saan hakkama patsiendile vajalike uuringute ja analüüside teostamisega ning ravi korraldamisega. Kas Te ikka peate vajalikuks, et patsient pöörduks iga-aastaselt Teie juurde tagasi?» Ma ei ole kahjuks sellele vastust saanud. Ma ise usun, et patsient usaldab mind küll, aga kui ikka eriarst ütleb, et tuleb tagasi tulla, ju siis nii ka peab.

Tuleksin tagasi EMORi uuringu juurde, mis ütleb, et tegelikkuses ollakse perearstidega samavõrra rahul kui teiste eriarstidega. Erinevust selles ei ole. On aga üks oluline erinevus – ma ise pole kunagi kuulnud perearstide poolt üldistavat suhtumist, et kõik eriarstid on rumalad. Ma kutsuks üles probleeme lahendama, kui need eksisteerivad, konstruktiivselt, konkreetselt ning usaldust ja koostööd soosivalt. Vastasel juhul suurenevad järjekorrad eriarstiabisse ning koormus EMOdele veelgi.

Ja vastupidi – iga patsiendi kuuldes perearsti kohta tehtud tunnustus võiks pigem mõjutada neid edaspidi pöörduma pigem oma perearsti poole.

Artikkel ilmus esmakordselt Kliinikumi Lehes.