Logopeed: mõttetu bürokraatia takistab paljude inimeste ravile pääsemist

Logopeedidel on inimeste ravimiseks tarvis nende haiguslooga tutvuda. Foto: Kristjan Teedema

Kliiniline logopeedia on Eestis maailmatasemel eriala ja logopeedid on saanud väljaõppe, mis võimaldab neil iseseisvalt patsienti diagnoosida ning ravida, kuid seda võimalust ei saa nad bürokraatia tõttu piisavalt kasutada, kirjutab logopeed Aaro Nursi.

«Kliiniline logopeedia on teinud viimastel aastatel kiire arengu, hetkeseisuga on kliiniline logopeedia Eestis maailmatasemel eriala, kus oleks võimalik kasutada maksimaalselt kõige uuemaid diagnostika- ning ravimeetodeid,» kirjutab logopeed Aaro Nursi portaalis Med24. Nursi sõnul ei saa Eesti logopeedid oma tipptasemel oskusi maksimaalselt ära kasutada, sest haigekassa ja sotsiaalministeerium takistavad seda ajast ja arust bürokraatlike tõketega.

Samal ajal, kui sajad inimesed ootavad ravijärjekorras logopeedilist teenust, raisatakse Nursi hinnangul kunstlike tõkete loomisega logopeedilise tervishoiuteenuse raha ära veel enne, kui patsient logopeedilisele teenusele pääseb. «Kadalipp ei lõppe patsiendi, kliinilise logopeedi ega perearsti ning eriarsti jaoks ka veel siis, kui patsient on logopeedilise teenuse kätte saanud. Siis algab bürokraatlik aja- ja kõigi osapoolte ressurssi raiskav paberimajanduslik asjaajamine, mis päädib lisaks taaskord suure mõttetu rahakulutamisega eimillelegi – sest kliiniline logopeed ei saa ise oma töö kokkuvõtet digilukku saata ega tehtud töö kohta arvet haigekassale esitada. Selleks kasutab haigekassa arstide kallist tööaega,» on Nursi mures.

Logopeedi hinnangul on Eesti tervishoius neli olulist probleemi.

1. Tervise infosüsteem

Kliiniline logopeed ei saa sisestada tervise infosüsteemi (TIS) epikriisi ning ei näe patsiendi haigusjuhtude ajalugu. Seetõttu peab kliiniline logopeed tegema patsiendi kohta raviotsused pimesi, toetumata tema haigusloole ja varasemale ravile. See võib viia patsiendi terviseseisundi olulise halvenemiseni. Peale selle on patsient sunnitud käima «tühivisiitidel», mis kuluvad patsiendilt andmete kättesaamiseks. Samuti tuleb patsientidel sageli joosta logopeedi aj perearsti vahet, et mõlemal oleks tema tervise kohta uusimad andmed.

Kuna patsient ei pruugi ise kõike olulisemat kas üldse või õiges järjekorras mäletada, siis suureneb ravivigade tegemise oht. Kui sama patsient satub erinevate logopeedide vastuvõtule, siis alustab iga logopeed protsessi otsast peale, sest ta ei näe kuskilt, kas varasemalt on mõni logopeed juba patsiendiga tegelenud.

Kuna logopeedid oma töö tulemusi tervise infosüsteemis kajastada ei saa, puudub ka ravile suunajal tagasiside teostatud logopeedilisest ravist. Maksumaksja rahakotile tähendab see aga hulka arstide ja logopeedide bürokraatiaks kulunud töötunde, mis tuleb haigekassal kinni maksta.

2. Tervishoiu pildipank

Kliiniline logopeed ei pääse tervishoiu pildipanka, saamata sealt vaadata eelnevalt teostatud uuringute tulemusi ega sisestada enda interpreteeritud uuringuid. Absurdseks teeb Nursi arvates olukorra see, et kliiniline logopeed interpreteerib ise neelamisuuringuid, kuid ta ei saa pildipanka enda juhendatud uuringu tulemusi ei sisestada ega hiljem vaadata.

Patsiendi jaoks tähendab topeltuuringuid, mis kulutavad aega ja annavad röntgenuuringu korral ka topelt kiirguskoormuse. Maksumaksjad peavad need uuringud haigekassa kaudu ka kinni maksma.

3. Suunamine kliinilise logopeedi vastuvõtule

Kõige absurdsem on Nursi sõnul olukord taastusravis. Juhul, kui kliiniline logopeed töötab ambulatoorselt mõnes taastusravi osakonnas, siis peab patsient enne sinna kliiniline logopeedi vastuvõtule pääsemist kindlasti ära käima ka taastusarsti vastuvõtul. Praegu tähendab see seda, et patsient läheb oma logopeedilise murega esmalt perearsti juurde, perearst on sunnitud saatma patsiendi mõttetu vahelülina taastusarsti juurde, kellel puudub ettevalmistus kõne-, hääle- ega neelamishäire kaebuste ravimiseks.

See tähendab, et raha, mis oleks võinud minna logopeedilisele ravile, raisatakse ära mõttetu taastusarsti visiidi peale, kes annab täpselt samasuguse saatekirja kliinilisele logopeedile, nagu seda andnuks ka perearst. Logopeedilist ravi vajava inimeste ja taastusravi arstide jaoks tähendab see aja raiskamist, riigi jaoks raha raiskamist. Hinnanguliselt jäi seetõttu jäi sel põhjusel vajaliku spetsialisti abita 2000 logopeediliste probleemidega inimest. Lisaks saadetakse logopeedilist abi vajavaid inimesi sageli ka vajaduseta eriarsti vastuvõtule.

4. Raviarvete kinnitamine ja esitamine

Kliiniline logopeed ei saa alates 2015. aastast ise arvet koostada haigekassale – seda peab tema eest tegema ükskõik milline arst. Seetõttu peavad logopeedid manguma eriarste, et nad nende eest haigekassale arved ära esitaksid. Arstid, kes neid arveid esitavad, ei tea aga haigetest, kelle kohta nad arveid esitavad, praktiliselt mitte midagi. Selleks kulutab ta tarbetult aega, mil oleks saanud patsiente ravida. Pealegi on arsti töö kliinilise logopeedi omast tunduvalt kallim.

Nurs pakub välja järgmised lahendused

• Kliiniline logopeed esitab ise oma töö kohta arved haigekassale.
• Kliiniline logopeed saab ise TIS-st vaadata talle vajalikke andmeid patsiendi kohta ning sisestada epikriisi patsiendi haiguslukku.
• Kliiniline logopeed pääseb Pildipanka nii uuringute vaatamiseks kui enda poolt interpreteeritud uuringute sisestamiseks.
• Perearst saab suunata patsiendi otse kliinilise logopeedi vastuvõtule – vahelülina ei ole vaja pöörduda taastusraviarsti, neuroloogi jne. poole.
• Kliiniline logopeed oskab ise hinnata eriarsti konsultatsiooni vajadust lähtuvalt logopeedilisest ravist oma töö käigus ja suunab ise patsiendi eriarsti vastuvõtule kui ta seda vajadust näeb.
• Kliiniline logopeed suunab ise patsiendi omaenda interpreteeritavatele instrumentaalsetele hääle ja neelamise uuringutele, sest just tema on see, kes määrab patsiendile need uuringud hääle- ja neelamisfunktsiooni uurimiseks. Selleks ei ole vaja leida mõnda arsti, kes fiktiivselt kirjutaks saatekirja.