Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Värske avastus: malaariaravim võib avada diabeetikutele uued ravivõimalused

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kui praegu tuleb diabeetikutel pidevalt insuliini süstida, siis tulevikus võib abi olla malaariaravimist.
Kui praegu tuleb diabeetikutel pidevalt insuliini süstida, siis tulevikus võib abi olla malaariaravimist. Foto: Panther Media / Scanpix

Aastatepikkuse uurimistöö järel on teadlastel õnnestunud I tüüpi diabeeti põdevate loomade hävinud beetarakud asendada uute, nende enda rakkudest toodetud rakkudega.

Selle uskumatuna kõlava tulemuse loodavad teadlased Stefan Kubiceki juhtimisel saavutada malaariaravimi abil, kirjutab Bild. Kubicek ja tema kolleegid Austria teaduste akadeemia molekulaarmeditsiini keskusest uurisid, kuidas mõjuvad koekultuuridele erinevad ained, mis on ravimitena juba heaks kiidetud.

Rottide, hiirte ja kaladega tehtud katsetel selgus, et artemisiniini nimeline malaariaravim võib teha võimalikuks I tüüpi diabeedist tervenemise. See toimub seni võimatuks peetud geneetilise muutumise abil. I tüüpi diabeet tekkib siis, kui beetarakud surevad ega tooda enam insuliini. Kubiceki sõnul saab nüüd malaariaravimi abil panna osa kõhunäärmes leiduvaid alfarakke beetarakkudeks muutuma.

Kui beetarakke tõesti inimeste organismis juurde toota õnnestuks, siis taastuks teadlaste hinnangul veresuhkru tase ja suhkurtõbi kaoks. Seni on loomkatsed andnud just sellise tulemuse ja teadlased loodavad, et ravi mõjub sarnaselt ka inimestele.

Kubiceki sõnul peab pikaajalise artemisiniini tarbimise mõju inimestele siiski veel põhjalikult uurima. «Eriti oluline on, et praegu ei ole veel teada, kas alfarakud suudavd ka inimestel pidevalt taastuda. Oleme siiski väga lootusrikkad ja usume, et oleme artemisiini ja selle toimemehhanismide abil avastanud uudse I tüüpi diabeedi ravi,» rääkis ta.

Uuringu tulemused avaldasid teadlased ajakirjas Cell.

Tagasi üles