Miks mõned inimesed on rasvunud aga terved?

Ülekaal.

FOTO: Panther Media/Scanpix

Kuigi ülekaal on diabeedi ja nii mõnegi teise haiguse riskitegur, ei teki osal rasvunud inimestest geenidele tõttu siiski terviseprobleeme.


 

Uuringus leiti, et kolm geeni mõjutavad seda, kas rasv salvestub pigem kehale või liigub vereringes, kirjutab Guardian. Suurem rasvatase vereringes tõstab teist tüüpi diabeedi esinemise riski ja võib viia rasvade ladestumiseni südame ja maksa ümber.

Geneetik, professor Haja Kadarmideen Kopenhaageni ülikoolist ütles, et inimesed, kelle keha suudab ladustada suurtes kogustes rasva, on küll ülekaalus, kuid nad ei ole haiged. 

Vanemad uurimistööd on leidnud, et ülekaalulistel või rasvunud inimestel on suurem risk diabeedi, maksa- või südamehaiguse tekkeks, kuid 15 kuni 20 protsendil ülekaalulistest ei teki terviseprobleeme.

Teine varasem uurimus, kus uuriti enam kui 100 000 Taani täiskasvanut, leidis, et ülekaalule viitava kehamassiindeksiga inimesed elasid suurema tõenäosusega kauem kui normaalkaalule, alakaalule või rasvumisele viitava kehamassiindeksiga inimesed.

Professor Kadarmideen tõdes, et neid huvitas, miks mõned ülekaalus inimesed püsivad siiski terved. Uurimistulemused toovad välja, et inimese individuaalne geneetika mõjutab kaalutõusu ja seda, kas ja millised terviseprobleemid ilmnevad.

Uuriti 60 meest ja naist, nende kehamassiindeks oli üle 45. Pooltel neist oli ainevahetushaigus, teised osalejad olid terved. Kõik osalejad olid minemas bariaatrilisele operatsioonile.

Teadlased uurisid mõlema grupi liikmete kümneid tuhandeid geene. Nii leidsidki nad kolm geeni, mis näitasid kahes grupis väga erinevaid tulemusi. Kui geenide aktiivsust uuriti lähemalt rasva ja koeproovide peal, said teadlased järeldada, et geenid mängivad olulist rolli rasvade transpordil ja ladustamisel. Teadlased tahaksid nüüd kontrollida uurimistulemusi rohkemate inimeste peal.

Uurijad lisasid, et tulemused ei ütle siiski, et edaspidi tuleks viilida kõrvale tervislikest toitumis- ja liikumissoovitustest.

Uuring avaldati ajakirjas PLOS One.

Populaarne

Tagasi üles