Aasta arst: mul on hea meel, et perearstide tööd on märgatud

Kui tavaliselt on aasta arsti tiitli pälvinud kuulsad tohtrid, nagu näiteks Ameerikast Eestisse naasnud traumakirurg Peep Talving ja veresoontekirurg Andrus Loog, siis sel aastal sai selle tunnustuse osaliseks tagasihoidlik ja töökas Ida-Virumaa perearst Reet Tooming.

– Missugused emotsioonid Teid valdavad?

Olen sõnatu ja veidi ehmunud. See on mulle suur üllatus, sest arvan, et peale minu vääriksid seda tunnustust ka paljud teised perearstid. Mul on hea meel, et patsiendid mind usaldavad ja et saan nendega koostööd teha. Alati on hea meel, kui patsient su juurest rõõmsalt ära läheb, kuid selline suur tunnustus teeb natuke kohmetuks, sest ma ei ole harjunud tähelepanu keskpunktis olema. Rohkem arst kabinetis. Endast pikalt rääkima ei ole harjunud. See tunnustus paneb mind end veelgi rohkem täiendama ja tööle pühenduma.

– Kuidas suhtute aasta arsti tiitlisse? Kas see on vajalik tunnustus või laseb üksikutel inimestel liigselt särada?

Ma ei võta seda tiitlit kui üksnes mulle antud tunnustust, vaid kui kõigi perearstide töö väärtustamist. Mul on väga hea meel, et perearstide tööd on märgatud.

– Kas Eesti perearstisüsteem on hea?

Alati saab kõike paremaks teha, aga arvan, et meil on väga palju perearste, kes tõesti teevad oma tööd südamega. Peagi rajatavad tervisekeskused võimaldavad veel paremat arstiabi anda. Kui erinevad spetsialistid teevad omavahel koostööd ja perearstil on abiks ka piisavalt pereõdesid, siis muutub Eesti meditsiinisüsteem sellest veelgi paremaks.

– Kas kavandatavates tervisekeskustes saab olema piisavalt erinevaid spetsialiste või on mõne olulise ameti esindajad sellest kavast välja jäetud?

Nende spetsialistidega, kes tervisekeskustest välja jäävad, on alati võimalik konsulteerida. Näiteks lastearstidega võib nõu pidada e-konsultatsiooni abil.

– Kuidas suudate end jagada pere ja töö vahel?

Mul on väga mõistev pere ja väga head töökaaslased. See on mul võimaldanud täielikult oma tööle pühenduda. Mul on kaks poega. Vanem poeg lõpetab peagi Tartu Ülikooli biomeditsiini magistrantuuri ja noorem õpib Jõhvi põhikoolis.

– Kas keskkooli lõpetades teadsite kindlalt, et tahate perearstiks saada?

Tegelikult tuli see otsus täiesti ex promt. Alguses tahtsin agronoomiks minna, sest mu vanemad on agronoomid. Kuna mu ema arvas, et selle ameti peale ma ei sobi, sest ma piisavalt südamega lilli ei vaata, vaid huvitun pigem inimestest, siis otsustasin dokumendid hoopis arstiteaduskonda viia. Natuke vaatasin ka vanema õe poole, kes on lastearst.

Kui 1996. aastal Ida-Virumaale tööle tulin, siis tahtsin südamesopis saada günekoloogiks, kuid mulle pakuti jaoskonnaarsti tööd. Kui aasta tööl ära olin olnud, siis sain aru, et olen tegelikult õige koha peal. Hakkasin oma tööd armastama ja läksin hiljem edasi perearstikursustele.

– Miks perearsti töö Teile meeldib?

Perearsti töö on raske, aga väga mitmekülgne. Perearst peab olema kiire reaktsiooniga ja end pidevalt täiendama. Ta saab teha koostööd erinevate spetsialistidega. See kõik meeldib mulle väga. Kui patsiendi murele õnnestub lahendus leida, siis toob see ka päeva killukese rõõmu.

– Kas Ida-Virumaa patsiendid on teistsugused kui mujal Eestis elavad inimesed?

Ei! Perearsti töö on kõikjal ühesugune. Ainuke erinevus on see, et peab vene keelt oskama. Ligikaudu 85 protsenti mu patsientidest räägivad emakeelena vene keelt. Kuna töötan Ida-Virumaal juba 20 aastat, siis on mul vene keel hästi suus.

– Kas patsiendid kipuvad rohkem torisema või on nad pigem tänulikud?

Minu patsiendid väga ei pahanda, pigem on nad tänulikud. Püüame anda neile kiirelt abi ja nad on meie töö iseloomust üldiselt hästi aru saanud.

– Kas vahel perearsti ka välditakse ja minnakse otse haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO)?

See sõltub inimesest. Minu eakad patsiendid käivad minu juures hea meelega ja lasevad ennast ka vajadusel meeleldi uurida. Aeg-ajalt juhtub isegi, et minu juurde tullakse hädaga, millega peaks otse EMOsse minema, kuid on ka neid, kes käivad põhjendamatult palju EMOs.

– Kui pikad on perearsti tööpäevad?

Kuna haigeid ja dokumentatsiooni on palju, siis venivad tööpäevad vahel 12-tunniseks ja aeg-ajalt tuleb tööd teha ka nädalavahetusel. Mul on nimistus ligikaudu 2000 patsienti ja püüan seda arvu mitte ületada. Uusi patsiente võtan juurde nii vähe, kui võimalik.

– Kuidas valite, kes nimistusse saab ja kes mitte?

Elukohta vahetanud pereliikmed võtame nimistusse juurde. Näiteks Tartust ülikoolist Ida-Virumaale pere juurde tagasi koliva lapse võtan vanematega samasse nimistusse tagasi. Üldiselt on mul nimistus aga palju eakaid inimesi. Üle 70-aastasi on peaaegu 400 ringis. Lapsi on vähe, sest jagame piirkonda endise lastearstiga. Kõiki vastsündinuid juurde võtta ei luba nimistu suurus. Eakad inimesed võtavad väga palju aega.

– Mis siis saab, kui jaanuarist iga laps endale automaatselt perearsti saab?

Sellega saame hakkama. Eks vahepeal olen endale väikeseid titasid ka nimistusse võtnud, et lastega seonduvat mitte ära unustada. Praegu on suur abi sellest, et suur osa lapsi läheb teise perearsti juurde, aga ma ei ütle ka kunagi «ei», kui laps tahetakse just minu juurde tuua.

– Kas mõni patsient tuleb ka niisama igavusest juttu puhuma?

Selliseid patsiente tavaliselt ei ole. Mõnikord tulevad inimesed küll murega ja vajavad pigem head sõna kui põhjalikku uuringut, kuid põhjuseta ikka ei tulda.

– Hiljuti valis Tallinna perearstide selts aasta ämbri ja tegija. Mis oli Teie arvates Eesti tervishoius sel aastal suurim möödalaskmine ja kordaminek?

Mis ämbrisse puutub, siis nõustun enamiku Eesti perearstidega. Jämesoolevähi sõeluuringu programmi käivitamisel tehti vigu, mida oleks saanud ära hoida. Kõige suurem kordaminek on minu arvates uute, kaasaaegsete tervisekeskuste projekti elluviimine. 

Reet Tooming

• 2003. aastast Ahtme perearst
• 1996–2002 jaoskonnaarst Ida-Virumaal.
• Kuulub perearstide sekka, keda hiljuti kiitsid ka Postimehe lugejad.

Aasta arsti valisid Eesti Tervise Fond ja portaali www.arst.ee lugejad. Žüriisse kuulusid Eesti Tervise Fondi juhataja, perearst Eero Merilind, sotsiaalkaitseminister Kaia Iva (IRL) ja südamearst Margus Viigimaa. Lisaks Reet Toomingule kandideerisid aasta arsti tiitlile tänavu ka perearst Madis Veskimägi ja hematoloog Edward Laane. Aasta arsti tiitli andis Eesti tervishoiu fond välja 15. korda.

Miks Reet Tooming?

Eero Merilind:

Sel aastal oli meil valikut tõesti keerulisem teha, kui eelmistel aastatel. Eelmised aasta arstid on olnud mehed, kirurgid Tallinnast või Tartust. Arvan, et sel aastal tehtud valik on hea. Dr Reet Tooming töötab Ida-Virumaal ja toob ka veidi vaheldust aasta arstide maskuliinsesse nimekirja. Meie kui perearstide soov on, et Eesti kõige helgemad pead valiksid arsti elukutse ja kõige nutikamad arstitudengid perearsti eriala. Perearstisüsteemil baseerub kogu Eesti tervishoiusüsteem. Kui seal on tugevad arstid, siis on Eesti rahva tervis parem. Tehtud valik aitab selle eesmägi saavutamisele kaasa.

Kaia Iva:

Esmatasandi arstid on inimestele kõige lähedasemad. Viimastel aastatel on selle tiitli pälvinud kitsa valdkonna arstid, mõistagi tõelised korüfeed, aga ka perearstindust ei tohiks ära unustada. Seetõttu arvasin algusest peale, et sel aastal võiks selle tunnustuse pälvida perearst. Hea perearst teab kogukonna lugu ja oskab sellega arvestada, ta on alati patsiendi jaoks kättesaadav ja põhjalik. Kõik need omadused on Reet Toomingul olemas. Peale selle töötab ta ka pisut keerulisemas piirkonnas, mitme kogukonnaga Ida-Virumaal. Seetõttu on talle osaks saanud patsientide kiitus eriti oluline.