Hollandi naistearst: Eestis võiks soovahetust tahta 10 000 inimest

Foto: Jan Mika / Panther Media / Scanpix

Kuigi andmed transsooliste inimeste hulga kohta on puudulikud, näitab Hollandi uuring, et sooidentiteedihäire võib esineda märkimisväärsel osal inimestest.

On pakutud, et mees naiseks transsoolisust esineb maailmas sagedusega üks inimene 11 900 kuni 45 000 mehe kohta ja naine meheks transsoolisust sagedusega üks inimene 30 400 kuni 200 000 naise kohta, vahendab Med24. Intervjuus ajakirjale Perearst rääkis Amsterdami Ülikooli naistearst dr Mick van Trotsenburg, et Hollandi uuringu järgi on

umbes 0,6 protsendil meestest (kes on sündinud mehena) ja 0,2 protsendil naistest (kes on sündinud naisena) teatud sooidentiteedi häire – nad on rahulolematud oma sünnijärgse soolise identiteediga ning soovivad seda muuta.

«Esialgu olime neid arve nähes šokeeritud, sest siis peaks Hollandis olema 135 000 soolise düsfooriaga inimest, kuid neid numbreid kasutab ka WPATH (World Professional Association for Transgender Health),» rääkis van Trotsenburg, «Eestis võiks seega sooidentiteedihäire esineda 10 000 inimesel.»

Naistearst nentis, et Hollandi uuringust selgunud arvud võivad olla mõnevõrra suuremad võrreldes mujal Euroopas tehtud sarnaste uuringutega, sest Hollandi ühiskonnas on vähem transfoobiat. Seetõttu julgevad inimesed oma identiteediga seotud probleemidest ka rohkem rääkida.

Van Trotsenburgi sõnul on perearstidel transsoolisi inimesi identiteedihäirega seoses sageli keerulisem aidata kui teisi patsiente, kes saabuvad nende juurde tavalisemate muredega. «Kui näiteks perearsti juurde tuleb patsient köhaga, siis ravitakse kopsupõletikku, mis on selle taga, kui minu juurde tuleb patsient kõhuvaluga, siis vajadusel opereerin ja probleemid loodetavasti lahenevad. Transsooliste puhul räägime inimeste võimalusest elada kooskõlas oma sisemise tundega kuuluvusest ja arstidena oleme selles keerulises olukorras vaid abilised,» selgitas ta.

Arstid ei ole teemaga kursis

Ameerika Ühendriikidest ja Hollandist teadaolevad juhtumid on näidanud, et arstid pole sageli transsooliste inimeste probleemidega kursis ja keelduvad neid teadmatusest aitamast. Arstide jaoks võib olla raske aktsepteerida, et tegu on naisele omase probleemiga, kui vastuvõtule tuleb mees. Näiteks kui transsooline mees Robert Eads pöördus arstide poole kõhuvaluga, keeldusid 12 arsti teda ravimast. Kui lõpuks nõustuti uuringute tegemisega, selgus, et tal oli munasarjavähk, kuid see oli juba liiga kaugele arenenud ning ta elu ei õnnestunud päästa.

Keeruline on van Trotsenburgi sõnul arstide jaoks seegi, et tavaliselt panevad nad patsiendiga tegeledes ise diagnoosi, kuid transsooliste inimeste puhul tuleb sageli konsulteerida ka näiteks psühholoogi või psühhoanalüütikuga. Ravi ja selle tulemuste eest vastutab aga arst.

«Samuti on arsti jaoks keeruline küsimus, kuidas eemaldada või muuta organeid, mis on täiesti terved, põhjuseks vaid inimese soov muutuda. Arstid on konservatiivsed ning andnud Hippokratese vande, mille järgi lähtuvad põhimõttest primum non nocere in dubio abstine. Seetõttu keelduvad paljud arstid emaka eemaldamisest või mastektoomiast – miks peaks seda tegema, kui inimene on terve?» rääkis van Trotsenburg. «Teisalt, kui arst ei võta midagi ette transsoolise inimese aitamiseks, võib seda nimetada psühholoogiliste piinade põhjustamiseks. Arst peab ületama meditsiinilise abi pakkumise ja oma eriala piire ning lähtuma kontekstist, kuidas aidata inimesel elada soovitud elu.»

Peale selle ei ole olemas ka ühtegi mõõdikut ega abivahendit, mis tõendaks, et inimene on transsooline. Seega saab arst küll välistada psühhiaatrilised probleemid, kuid lõpuks peab ta ikkagi uskuma patsiendi räägitut. 

Hollandis hüvitatakse enamik ravist

Kui Eestis hüvitatakse transsooliste inimeste hormoonravi 50 protsendi ulatuses, kuid kirurgilised operatsioonid tuleb inimesel endal kinni maksta, siis Hollandis hüvitatakse ka soo muutmist võimaldavad operatsioonid. Iluoperatsioone nagu rindade suurendamine siiski ei hüvitata. Transsoolistel inimestel endal tuleb seal kinni maksta ka suguti rekonstruktiivne kirurgia ja erektsiooniprobleemidega seonduv. Selliseid operatsioone ei maksta aga Hollandis kinni ühelegi riiklikult ravikindlustatud inimesele.

Van Trotsenburgi arvates ongi kõige olulisem, et ühtki inimeste rühma ei tohi stigmatiseerida ega diskrimineerida. «Vastasel juhul nad ei maksa makse, võivad sooritada enesetapu või ei saa osaks ühiskonnast,» sõnas Hollandi tohter. Sama oluline on tema hinnangul meedikute harimine, et nad teaksid rohkem transsooliste inimeste probleemidest.