Tervishoiukvaliteedi ekspert: arsti süüdimõistmine viib meid tagasi «keskaega»

Arst Teele Orgse uuris oma magistritöös, kui palju sureb Eestis ravivigade tõttu inimesi. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Kui mujal maailmas ärgitatakse arste juba aastaid oma ravivigu avalikult tunnistama ja neist õppima, siis Eestis on see alles lapsekingades. Tervishoiukvaliteedieksperdi Teele Orgse sõnul viib tänane arsti süüdimõistev kohtuotsus Eesti tagasi nö keskaega ja sellest ei võida ei meedikud ega patsiendid.

 - Teile tervishoiu spetsialistina jääb arusaamatuks kohtu otsus mõista arst ettevaatamatuse tõttu patsiendi surma põhjustamises süüdi.

Asi on põhimõttes. Aastal 1999 tuli USAs välja revolutsiooniline raport – Eksimine on inimlik -, mille kohaselt meditsiiniliste vigade tõttu sureb 98 000 inimest aastas.  Tänavu täiendati seda, et neid inimesi on 230 000. See raport viis  kogu tervishoiu kvaliteedi liikumise, mis seni oli põhinenud Donabediani teoorial – struktuur, protsess, tulemus, täiesti uuele tasemele ja kogu  lääne maailm hakkas uurima, millised kõrvalekalded meditsiinis toimuvad. Sellest tulenevalt on Euroopa Nõukogu, maailma terviseorganisatsioon ja teised organisatsioonid teinud otsuse, et riigid peavad toetama protsesse, mis parandaksid meditsiinilistest vigadest, kõrvalekalletest rääkimist, nende analüüsi. See peab olema mitte karistuslik ja avalik. See kohtuotsus keeras kogu selle vaikselt alanud protsessi Eestis tagasi keskaega.

- Sotsiaalministeeriumi kinnitusel peaks järgmisel aastal lõppema arsti mittesüülise vastuskindlustuse süsteemi loomine.

Ministeerium on ettevalmistanud vastutuskindlustuse loomise. See on aga üks väike osa sellest, mida tegelikult tegema peaks. Tegelikult tuleks olla avatud sellele, et jah, meil tehakse meditsiinis vigu, jah, eksimine on inimlik ja see on  normaalne. Sellest kõigest avalikult ja avatult rääkides ei mõisteta kedagi hukka, vaid  proovitakse vältida järgnevaid probleeme. See vastutuskindlustus  ei aita sellele kuidagi kaasa. See annab väiksemate probleemide  puhul arstidele kindlustunde, et nad ei pea oma rahakotti avama. See ei lahenda suuremat muret.

- Kui palju tänane kohtuotsus võib mõjutada ravikvaliteeti, et tulevikus arstid lihtsalt ei julge langetada kriitilises olukorras otsuseid, kartes sattuda kohtupinki?

Otseloomulikult on see nii ja selle kohta on ohtralt teaduslikke  analüüse olemas, mis seda kinnitavad. Tänane kohtuotsus on igati pidi vale viis probleemile läheneda. Näiteks Hollandis  ei karistata arste mitte seetõttu, et sa eksid, vaid karistatakse siis, kui viga jäetakse raporteerimata. Kui see viga oleks raporteeritud, siis seda oleks analüüsitud kui juhtumit, mis paraku juhtus. Selliseid asju tuleb ette, seda juhtub Eestis vähemalt kord kuus. Mõnes mõttes on see isegi tavapärane. See ongi elu.

- Inimesed ei soovi ennast tavaliselt süüdi tunnistada. Kuidas meedikuid panna oma vigu tunnistama?

Kui patsiendiga tekib probleem, siis enamik arste  põeb seda väga raskelt läbi. Selle kohta on olemas oma termin second victim (teine ohver - toim). See sama tervishoiutöötaja, olgu selleks siis õde, ämmaemand või arst on ju ka ohver selles loos.  

Eestis on kirurgid alustanud tüsistuste registreerimisega, kui Tartu ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla on sellega liitunud, siis paljud haiglad ei ole seda suutnud teha.  Seda on väga raske arstidele selgitada, et palun pange need asjad kirja, et see on vajalik. Tänane kohtuotsus annab uuesti tagurpidi käigu sellele, mida me just üritasime teha.  Arsti töö hulka kuulub analüüsimine. Ta on tippspetsilist, ta peab saama vabalt ja rahulikult analüüsida. Sellisel kujul ei ole see võimalik.

- Kuidas pärast tänast kohtuotsust tekkinud patiseisust välja tulla – vajaliku süsteemi  arendamisele on nüüd sattunud kaigas kodaratesse?

Euroopa Liidus rõhutatakse sellele, et peab toimuma kultuuri muutus – tuleb rääkida, et arstlikke eksimusi tuleb ette. Aga sellele peavad kaasa aitama nii arstid kui ka ajakirjandus.  Sageli tuuakse näiteks Boston Globe meditsiinile spetsialiseerinud ajakirjanikku, kes põdes vähki. Ta läks ravile ühte maailma kõige paremasse onkoloogiakeskusse, kus töötas ka ta abikaasa. Inimliku vea tõttu sai ta surmava koguse ravimit. See keskus pani pärast ajakirjanike koolitamist ja oma  arstidega juhtunu analüüsimist   üles veebilehele teate, et meie tapsime selle ja selle inimese täna. Ma ei tea, kas Eesti avalikkus oleks selleks valmis, aga selles suunas me peaksime liikuma. meie haiglad võiksid panna oma kodulehele teate, et mullu juhtus meil nii ja nii palju ravivigu ning me tegime neist need ja need järeldused. Sellisest käitumisest võidaksid kõik. 

- See eeldab, et ka patsiendid saaksid aru – ravivead ei ole tahtlikud, vaid mõnikord juhtub. Seda on inimestel vist raske tunnistada.

Viis protsenti meditsiinilistest vigadest on nö hooletus, mis võiksid olla karistatavad teatud tingimustel. Selle viie protsendi sees on omakorda need, mis on nö kriminaalsed ehk tahtlikud tegevused. Enamus vigadest, 70% on peaaegu juhtumid. (ing near-misses). Lihtsalt öeldes – ma peaaegu ei oleks näinud sinu laborianalüüse ja ei oleks osanud teha otsust, ma peaaegu oleks lõiganud veresoone läbi, aga õnneks märkasin, peaaegu oleksin andnud vale ravimi. 30 protsenti  on välditavad kõrvalekalded ja see on see teema, millega me peaksime tegelema, et neid enam ei juhtuks. See tänane kohtuotsus nüristab ära püüdluse tegeleda välditavate kõrvalekalletega.

Teele Orgse on töötanud sotsiaalministeeriumi juures asunud Eesti Tervishoiuprojekt 2015 kvaliteedipoliitika projektijuhina, tervishoiuspetsialistina kvaliteedi alal Eesti Haigekassas ja hiljem seitse aastat Pärnu haigla kvaliteedijuhina ning esindanud Eesti Haiglate Liitu Euroopa Haiglate ja Tervishoiu Föderatsioonis (HOPE). Samaaegselt on ta kogu aeg töötanud valvearstina nii Eestis kui Soomes. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on olnud patsiendi ohutus kui üks tervishoiu kvaliteedi valdkonna eriala.