EMO juht: kui nii edasi läheb, võiks kõigile haiglatele okastraadi ümber tõmmata

Kuido Nõmm Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmme sõnul peaks Ida-Viru arst Igor Gorjatšov kohtuotsuse kindlasti edasi kaebama, sest selle jõustumisel ähvardab oht, et peagi on kriminaalkorras süüdi mõistetud kõik Eesti arstid.

– Igor Gorjatšovile mõisteti poolteiseaastane tingimisi vanglakaristus ja ligikaudu 15 000 eurone rahatrahv. Kuidas suhtute täna jõustunud kohtuotsusesse?

Tule taevas appi! See otsus tuleks kindlasti edasi kaevata. Kuna Gorjatšov ei olnud Eesti arstide liidu liige, siis rahalist tuge tal oodata ei ole, kuid nii seda asja jätta ei tohiks. Tingimisi karistus on tõsine asi. Ei tea, kas julgen isegi 2. jaanuaril enam tööle valvesse minna. Äkki eksin ka ja pannakse trellide taha, kui midagi valesti läheb. Erakorralises meditsiinis tuleb kõigil arstidel eksimusi ette. See on selle töö paratamatus.

Kui eksimuste eest vanglakaristusi määrama hakatakse, siis võiks suurema osa arste kinni panna. Kui nii edasi läheb, võiks kõigile haiglatele okastraadi ümber tõmmata ja need kohe vanglateks ümber nimetada. Siis teavad arstid kohe, kuhu sattuvad, kui haiglasse tööle tulevad. Riskantseid otsuseid ei julge aga nii üldse enam langetada. See võib mõjutada ka ravi kvaliteeti.

– Kas Igor Gorjatšov tegi midagi valesti?

Juhtunu üksikasju ma ei tea ja seega ei saa sellele ka hinnangut anda. Üldise praktika põhjal võin öelda, et kui hukkunud patsiendil oleks kohe olnud arteriaalne verejooks, mida väidetakse, siis väga tõenäoliselt ei oleks ta hommikuni elanud. Tõenäoliselt sõi haavand end arterisse läbi ja sellega seoses tekkis fataalne verejooks. Seda, kas Gorjatšov oleks saanud selle inimese elu päästa, ma ei tea, kuid ka parimal arstil võib olla halb päev. Tegelikult ei tapa inimest mitte arst, vaid haigus. Arst ei suutnud sel korral kahjuks kätt vahele panna. See on nii patsientide kui ka arstide jaoks väga kurb lugu.

– Kas haigla peaks arstiga vastutust jagama?

Seadusandluses ma väga tugev ei ole, aga nii palju võin öelda, et kui arst tõesti soovib abi, siis võiks talle abi võimaldada küll. 15 000 eurot on väga suur summa ka arsti jaoks, kes teenib Eesti keskmisest rohkem. Minul ei oleks seda raha näiteks kusagilt võtta.

– Kuidas teised EMO töötajad sellele kohtusaagale reageerinud on?

Enamik erakorralises meditsiinis töötavaid inimesi on üsna ärevil. Eks igaühel tuleb vigu ette, õnneks mitte nii fataalseid, aga siiski. Kui rong on käima lükatud ja suur summa välja mõistetud, siis tekib inimestel ka huvi seda raha nõuda. Must stsenaarium on see, et tulevikus ei olegi Eestis arste, kes ei ole kriminaalkorras süüdi mõistetud. Loodan muidugi, et kusagil kõrgemal otsustatakse teistmoodi.

– Kas patsiendikindlustuse süsteem oleks lahendus?

Absoluutselt. See on sotsiaalministeeriumist juba läbi käinud, aga kusagile kinni jäänud. Kuhu, seda ma öelda ei oska, aga loodame, et see jõustub tuleval aastal. See ei kaitse siiski kriminaalvastutuse eest. Kui kohus korra juba sellise otsuse on teinud, siis on olemas ka kohtupraktika.

– Kuidas see süüdimõistmine arstide mainet võib mõjutada?

Seda tuleb eelkõige patsientide käest küsida. Ma loodan, et enamik mõtlevaid inimesi saavad aru, et arstid ei ole kahjuks jumalad. Vana-Kreeka mütoloogias eksisid isegi jumalad. Inimesed, kes arvavad, et arst on eksimatu jumal, paraku pettuvad.

– Kas seetõttu võib rohkem inimesi ka «soolapuhujate» jutule minna?

Ka praegu on inimesi, kes väidavad, et arstid on ravimitööstuse käepikendus ja usuvad pigem «soolapuhujaid». Alternatiivset meditsiini propageeritakse ka meedias. Hiljuti käis näiteks «soolapuhuja» juures ka üks mu tuttav. «Ravitseja» soovitas asju, mida meditsiin soovitas sada aastat tagasi. Kui arst jagaks selliseid soovitusi, siis öeldaks, et tal jääb teadmistest puudu, kui inimene läheb šamaani või nõia juurde ja maksab selle eest hunniku raha, siis peetakse seda soovitust väga heaks.

– Kas inimesed võivad ka õigel ajal arstile tulemata jätta, sest nad ei usalda arste?

Häda ajab härja kaevu. Lõpuks jõutakse ikka erakorralise meditsiini osakonda, aga siis võib olla juba hilja. Mõne aja eest jõudis minu juurde näiteks patsient, kelle rind oli ära mädanenud. Suur kraater oli alles. Kõik haises. Seni oli ta arvanud, et tavameedikud teda ravida ei oska. Tegelesin kiirabis hiljuti ka suhkruhaige lapsega, kelle ema oli omal algatusel insuliinravi ära jätnud ja loodusraviga tegelema hakanud. Asi lõppes sellega, et minu juurde jõudes oli laps üliraskes seisundis koomas, väga kõrge veresuhkru tasemega. Tema tervis sai tõsiselt kahjustada.

– Kui palju Eesti arstidest on Teie hinnangul head ja pädevad arstid ja kui paljude hariduses on puudujääke?

Täpseid arve ma teile öelda ei oska, aga meil on palju häid ja tarku arste. Samas võib arst olla ükskõik kui hea või andekas, aga kui ümbritsevad tingimused seda ei võimalda, siis ei saa inimene parimat võimalikku abi. Kui tervishoiu rahastamine samale tasemele jääb, kui praegu, siis võivad paljud andekad ja haritud inimesed Eestist lahkuda. Nad soovivad endast parimat anda ja lähevad sinna, kus need võimalused on olemas.

– Mille peaks ära tegema, et Eesti arstid saaksid inimestele võimalikult head abi anda?

Selleks peavad olema hea haridus, head vahendid ja puhanud meditsiinitöötajad. Selleks, et pea oluliste otsuste tegemisel selge püsiks, peaks ületööd vähem olema. Kindlasti tuleb ära teha ka mittesüülisse patsiendikindlustusse puutuvad otsused.