Vastab Lääne-Tallinna Keskhaigla reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja Kai Haldre.
Rasestumisvastase vahendi valikul kehtib põhimõte, et endale sobiva vahendi valib selle kasutaja, kes peaks eelnevalt kursis olema kõigi võimaluste plusside ja miinustega, sealhulgas tõhususega.
Viljakuse hindamisel põhinevad meetodid on väga vanad, pärinevad ajast, mil tekkis teadmine naise menstruaaltsükli füsioloogia kohta. Viljakate päevade väljaselgitamiseks hinnatakse erinevaid naise kehas toimuvaid muutusi (temperatuur, emakakaela lima konsistents, luteiniseeriva hormooni taseme tõus veres jm) või lihtsalt loetakse menstruaaltsükli päevi kalendris.
Maades, kus kalender pole kättesaadav, on kasutusel näiteks erinevat värvi taimede seemnetest tehtud keed – viljakas periood on siis teist värvi seemnetest, kui ülejäänud päevad.
Kalendermeetodi puhul hoidutakse seksuaalvahekorrast menstruaaltsükli 8.-19. päeval. Viljakuse hindamisel põhinevaid meetodeid on võimalik kombineerida ka barjäärimeetoditega (kondoom, pessaar). Kas saadud andmed sisestada telefoniäppi, kallisse monitori või kirjutada pastakaga kaustikusse - see on igaühe isiklik otsus, meetodi kasutamise aluseks olev loogika jääb ikka samaks.
Viljakuse hindamisel põhinevaid meetodeid ei loeta väga tõhusateks meetoditeks. Olenevalt, kas tõhusust hinnatakse nö ideaalse kasutaja puhul või hoopis nö keskmise kasutaja puhul võivad andmed meetodi usaldusväärsuse kohta suures ulatuses kõikuda – alates väitest, et see meetod on sama tõhus kui pillid kuni teadmiseni, et kuni veerand kasutajatest jäävad aasta jooksul soovimatult rasedaks.
Tõhusus sõltub ka, millises vanuses naised meetodit kasutavad – naise viljakus vanuse suurenedes väheneb – 45-aastasel naisel võib viljakuse hindamisel põhinev rasedusest hoidumine olla statistiliselt ülimalt tõhus, sama nagu pillide kasutamisel. Samas teismelisel, kes enamasti ei soovi rasestuda, on selle meetodi kasutamine äärmiselt ebatõhus.