Sotsiaalmeedias levitatakse ebaharilikku söömisharjumust

Selliste söömisharjumuse ohvrid kipuvad toidukoguseid üha suurendama. Foto: Panther Media/Scanpix

Üha enam räägitakse sotsiaalmeedias ebatervislikust toitumisharjumusest, mille järgi näritakse toit läbi ja sülitatakse seejärel välja.

Sellisest käitumisest võib kujuneda kiiresti sõltuvus, mis kujuneb väga kurnavaks, kirjutab Independent.

Enne abi otsimist kannatas Mandy toitumishäirete all 15 aastat. Alates 12-aastaseks saamisest oli ta hoidnud oma rangelt piiratud toitumist salajas. Söögi närimise järel väljasülitamist on ta praktiseerinud praegu umbes aasta. Nii loodab ta leevendada isu rämpstoidu järele ning samas pääseda sellise toidu söömisega kaasnevast kaalutõusust.

Nüüd vaevleb Mandy narkosõltuvusele sarnases tsüklis ning see sõltuvus on viinud lõualuu kahjustuseni. Nimelt ei jälginud ta tarkusehamba väljatõmbamise järel hambaarsti soovitusi. Mandy ei tohtinud närida ega sülitada, kuid ta tegi mõlemat, sest ei tahtnud toitu alla neelata. Teda tabas nakkus, mis kujunes kiiresti hädaolukorraks, kuna tüdruk ei suutnud ka pärast haiguse avastamist oma harjumustest loobuda.

Järjest on suurenenud ka Mandy näritud toidu kogused. Keha ei saa vajalikke toitaineid ja isu aina kasvab. Alguses näris ta midagi väikest ja sülitas selle seejärel prügikasti. Hiljem oli mõni toidukord aga näiteks 12 sõõrikut. Mandy tunnistas, et sööb rohkem, kui tunneb ärevust. Süües on tal tunne, et ta ei ole üksi, toit on justkui kaaslane. Sel ajal tunneb ta end justkui paralleeluniversumis. Ta ei vasta telefonikõnedele ega sõnumitele, mitte miski ei tule tema ja toidu vahele.

Seda söömishäiret uurib Sydney ülikoolis doktorant Phillip Aouad. Mandy juhtum on üks šokeerivamaid, mida tema uurimisrühm on käsitlenud. Teadlase sõnul võib sellist söömist nimetada pigem korrastamata toitumisharjumusteks kui toitumishäireks. Anoreksia või buliimia põdejad võivad teha seda samuti näiteks mõne tsükli ajal, kuid selline söömisharjumus võib esinda ka iseseisvalt.

Näiteks Suurbritannias on umbes 725 000 inimest, kelle vaimne haigus on seotud toiduga. Pole täpseid andmeid, kui palju on toidu närimise järel väljasülitajaid, kuid spetsialisti hinnangul on üritanud mingil ajal nii käituda umbes viiendik toitumishäirete käes kannatajatest.

Selle ebahariliku toitumise viisi kohta leidub üsnagi vähe infot. Mandy sõnul leiab selle kohta aga siiski viimasel ajal rohkem informatsiooni ning sellele võib aidata kaasa sotsiaalmeedia.

2011. aastal Iisraelis Haifa ülikoolis läbi viidud uuringus leiti seos 12 kuni 19 aasta vanuste tüdrukute söömishäirete, kaaluprobleemide ja Facebookis oldud aja vahel. Toitumishäiretega inimesed otsisid infot ka foorumitest. Ingliskeelse märksõnaga thinspiration otsiti nii inspiratsiooni kõhnumiseks. Ka püüti leida sealt viise, kuidas oma vaimseid probleeme varjata.

Kuigi alguses tunnevad närimise järel toidu välja sülitajad oma teguviisi üle rõõmu, sest see aitavad nende arvates hoida ära kaalutõusu, võib sellest saada kiirelt ärevust ja muret tekitav probleem. See probleem pole aga ainult psühholoogiline, vaid võib tekitada ka nn füsioloogilist stressi. Doktorant Aouad loodab nüüd jõuda selgusele, mis sellise söömisharjumuse põhjustab ning kuidas see täpselt keha kahjustab. Praegu on selge, et see nõrgestab inimese sotsiaalset elu ning võib tekitada ka probleeme ka rahalisest, sest toitu allaneelamata saab tarbida suuri söögikoguseid, mille soetamine läheb kulukamaks kui tavapäraselt.

Aouad tõdes varasemate uurimuste põhjal, et see söömisharjumus muutub väga kiiresti sõltuvuseks. Seda eriti seetõttu, et alguses võib kaal tõesti langeda. Samas mitmes raportis kirjeldatud, et mingi aja pärast võib nii süües esinda ka kaalutõusu. Samuti rõhutas teadlane, et uurimata on sellise toitumise kõrvalmõjud.

Ka ei leidu sellisele toitumisharjumusele konkreetset ravi. Aouad tõdes samas, et see ei tähenda, et selles nõiaringis inimeste abistamiseks polegi lootust. Ta tõi näiteks juhtumi, kus naine sai toidu väljasülitamise harjumusest lahti tänu sellele, et ta loobus dieedipidamisest. Kindlasti soovitab ta sellise mure korral pöörduda arstile, kes võib aidata suunata edasi ka psühholoogile.