Tartlanna peab südame sünnipäeva

Kristin Aavakivist ja tema arstist Tiit Pokist on saanud head sõbrad. Foto: Sille Annuk

«Aga minu emmel on Itaalia süda,» teatab seitsmeaastane Aleksandra uhkusega. «Ja sel lõunamaisel südamel on 7.  märtsil sünnipäev,»  muheleb ema Kristin Aavakivi (38).

 
Täpselt viis aastat tagasi kinkisid Rooma arstid särava naeratusega tartlannale uue elu. Võõrsil siirdatud südame sünnipäeval on aukülaliseks Kristini arst, kardioloog Tiit Pokk.

Kuidas patsiendi tervis on? «Väga hea, sel talvel ei hakanud mulle isegi viirushaigused külge, kuigi ümberringi oli nii palju tõbiseid,» vastab naine.

«Sa oled ise olnud tubli ja järginud kõiki ettekirjutusi,» kiidab arst.

Kristin peab iga 12 tunni tagant neelama immuunsust pärssivaid ravimeid – et organism ei tunneks ära võõrkeha ega tõukaks seda eemale. Need ravimid aga vähendavad vastupanu viirustele ja oht haigestuda on suur.

Viis aastat tagasi, kui naise rinnus hakkas tuksuma uus süda, tundus selle rütm kuidagi võõras. «See oli päris ehmatav, süda lõi kuidagi teistmoodi, nii kõvasti! Viie aastaga on see süda saanud päris minu omaks,» ütleb Kristin.

Ootamatu elupööre

Juuksuriametit pidanud noore tartlanna tervis halvenes ootamatult kuue aasta eest. Tekkis õhupuudus ja jõud kadus. Diagnoos: südamelihasepõletik, tüsistusena südame laienemine. See kõlas kui kohtuotsus, sest sama diagnoosi tõttu on Kristin kaotanud oma pisipoja.

Kristini sugulased olid need, kes leidsid ravivõimaluse Roomas. Haigekassa nõustus maksma haiglakulude ja südamesiirdamise eest. Itaalias elamine sai võimalikuks tänu headele inimestele, kes raha annetasid. Kristin on alati soojusega kõnelnud sellest, kuidas ligimeste osavõtlikkus teda üllatas. Üllatab siiani.  

Kuidas suhtus arst südamesiirdamise kavasse kaugel Itaalias? «Mul oli sellesse plaani algusest peale usku,» kinnitab Tiit Pokk. «Ka saatus oli meie poolel, sest sobiv doonorsüda leiti paari kuuga. See oli suur õnn, sest tavapärane ootejärjekord on aasta. Kristini enda süda ei võtnud vastu eluohtlike rütmihäirete ärahoidmiseks mõeldud tehisseadet, mida kasutatakse enne siirdamist,» kõneleb ta.

Arst meenutab muheldes, kuidas Kristini sõber Filippo palus vabandust, et nende Rooma haigla pole nii ilus kui Tartu Ülikooli kliinikum. «Ometi tuleb patsient südant siirdama just teie haiglasse,» vastas Pokk tookord.

Kristin ja tema arst meenutavad üht tähenduslikku lugu. Kristin saatis arstidele Itaaliast postkaardi, millel oli kujutatud fragment Michelangelo laemaalist Sixtuse kabelis – kaks kätt sirutumas teineteise poole. «Minuga on kõik hästi,» andis Kristin meedikutele teada.

Kummalisel kombel oli tema arst paar kuud varem Võrus loengul Kristini haigusloost rääkides näidanud slaidina just sedasama pilti. «Võtsin seda kui märki – kõik toimib, oleme õigel teel,» ütleb Pokk.

Kristini tervenemise lugu on üks nendest, mille pärast on tasunud arstiks õppida ja selles ametis töötada, tõdeb Pokk. Ta lisab, et Kristini kirjutatud raamat «Süda Itaaliast» on pakkunud talle palju rõõmu.

Itaalias on Kristin käinud Michelangelo maalingut mitu korda imetlemas. «Sixtuse kabel on alati inimesi tihedalt täis. Olen seal istunud teistega külg külje kõrval ja mõelnud: kas see kõik on tõesti minuga juhtunud? Kui saaks valida, ei muudaks ma oma teekonda – tänu kannatustele olen leidnud jumala ja iseenda, samuti on paranenud  suhted kaasinimestega,» kinnitab naine.

Kas südamesiirdamist saab ühel päeval teha ka Eestis? «Operatsiooni on tehniliselt kindlasti võimalik teha, kuid keeruline on leida doonoreid ja korraldada järelravi,» nendib Pokk. Tema sõnul sobib doonoriks vaid inimene, kelle süda on olnud terve. Doonorelundite leidmisel maksab kiirus, näiteks neerusiirdamise programmis on kaks koordinaatorit ööpäev ringi valves, et võtta kõigi osalistega kiiresti ühendust.

Kümmekond patsienti

Poki hinnangul on Eestis aastas kümmekond raske südamepuudlikkuse või isheemiatõvega patsienti, kelle puhul tuleb jutuks südamesiirdamine.

Praegu Eesti ainus siiratud südamega naine peab käima kaks korda aastas Itaalias tervisekontrollis. «Võtan seda kui puhkust, sest Roomas ootab mind Fiorenza, minu mamma Italiana, kes hoolib ja hoolitseb,» räägib Kristin.

Koduski ei tohi Kristin unustada enda eest hoolitsemist, nii näiteks näeb järelravi ette võimlemist südamehaigete rühmas. Ta peab piisavalt palju liikuma ja puhkama ning sööma tasakaalustatud ja puhast toitu.  

«Kui olen füüsiliselt väsinud, kimbutavad mind migreenihood. Siis olen küll lausa kontaktivõimetu, nii et ei suuda peadki tõsta,» kõneleb naine.

Väsimust trotsides teeb Kristin vabatahtlikku tööd kristlikus tervenemisprogrammis ning õpib Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, praegu on ta akadeemilisel puhkusel.  «Väga tore oli taas koolipinki nühkida, aga kõigeks mul kahjuks jaksu ei jätku,» ütleb naine.  

Kristin suudab tööl käia vaid kord nädalas. Tal on tulnud kohaneda lapse päevakavaga: igal hommikul on vaja vara tõusta ja juba lõuna ajal on laps kodus. Varem oli see eriti raske, sest elati linnast väljas.

Kristini sõnul tulevad tema ellu vajalikul hetkel inimesed, kes teda toetavad: «Mind justkui kantakse läbi elu.»

Paar aastat tagasi küsiti Kristinilt Pereraadio intervjuus, mida naine sooviks sünnipäevakingiks. «Elasime lapsega ühetoalises korteris, kus ei jätkunud isegi kahele voodile ruumi,» meenutab Kristin. «Rääkisin saates, et kuigi olen rajanud kuus kodu, elan üürikorteris. Minu lugu läks hinge raadiokuulajale, kelle süda ei andnud rahu enne, kui ta sai meid aidata. Tänu temale elame nüüd Aleksandra kooli lähedal kolmetoalises korteris.»

Igahommikused tabletid ei luba Kristinil unustada, et ta on saanud elamiseks uue võimaluse. «Olen tänulik iga südamelöögi eest. Ma ei tea, kui palju neid viie aasta sisse on mahtunud. Aga tänu on suur!» ütleb Kristin.

KOMMENTAAR

Evelin Koppel
haigekassa avalike suhete juht

Et haigekassa suunaks inimesi välisriiki ravile, peavad täidetud olema järgnevad kriteeriumid: taotletavat tervishoiuteenust ega selle alternatiive Eestist ei saa, see on kindlustatud isikule näidustatud, sellel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning ravi õnnestumise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti.

Kui kriteeriumid ei ole täidetud, pole haigekassal voli tasuda inimese ravi eest välismaal.
Aastas esitatakse haigekassale keskmiselt üks-kaks taotlust välisriigis südame siirdamiseks. Praeguseks ei ole haigekassa ühtegi sellist taotlust tagasi lükanud, sest need on alati olnud hoolikalt kaalutud ja põhjendatud.

Uut südant vajava patsiendi jaoks oleks palju mugavam ja odavam, kui südamesiirdamisoperatsioone tehtaks ka Eestis.

Samas ei pruugi väikese rahvaarvuga riigis olla aastas küllaldast hulka patsiente selleks, et tekiks piisav kogemus väga keeruliste ja harva vajaminevate operatsioonide sooritamiseks.
Samuti ei ole teada, kas sellisteks operatsioonideks valmiduse loomine Eestis oleks vähem kulukas kui saata vähesed patsiendid välisriiki ravile.

Südamesiirdamine

•    Maailma esimese südamesiirdamise tegi 1967. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas kirurg Christiaan Barnard. Patsient elas siirdatud südamega 18 päeva.

•    Eesti patsiendile siirati esimest korda süda Soomes üle 20 aasta tagasi. Mees elas pool aastat, ta suri Eestis viirusnakkusesse.

•    Täna ootab Berliinis südamesiirdamist väga raske müokardilise infarkti läbi põdenud Eesti patsient Julieta Kreimjan, tema operatsiooni eest tasub Eesti haigekassa.

Allikas: PM