Mida tehakse amputeeritud jalgadega?

Naise jalga uurides selgus, et see tuleb amputeerida.

FOTO: Panther Media / Scanpix

Noor ameeriklanna palus pärast jala amputeerimist seda endale, Eestis kehtivad karmimad reeglid.

2011. aastal märkas Oklahomas elaval Kristi Loyall (25), et ta parema jala kõige väiksem varvas oli tuim, kirjutab Scientific American. Hoolimata mitmest arstivisiidist levis tuimus jalas aina kaugemale. Selgus, et jalal on kasvaja ning onkoloog soovitas jalg amputeerida. Loyall küsis arstilt, kas ta võib ära lõigatud jäseme endale saada. «Ta arvas, et ma teen nalja, aga ma rääkisin tõsiselt,» lausus Loyall.

Mõnikord võivad arstid keelduda kehaosade omanikule tagastamisest, tuues põhjusena välja, et need on kas bioloogiliselt ohtlikud või on see tegevus ebaseaduslik. Kumbki neist pole aga väidetavalt täiesti tõsi, vähemalt Ameerikas.

Oma kehaosa kodus hoidmine pole ekspertide sõnul iseenesest kuidagi ohtlikum kui mõne lihakäntsaka säilitamine. «Ainus küsimus seisneb selles, et seal poleks mõnda viirust või bakterit,» rääkis Bostoni ülikooli bioeetik George Annas. Sel juhul sekkuksid rahvatervise spetsialistid, kuna see oleks inimeste tervisele ohtlik.

Kui aga kehaosas pole haigustekitajaid, tuleb see enne inimesele andmist korralikult ette valmistada. Kuigi naise arst oli tema palve üle imestunud, on haiglal spetsiaalne vorm, mida sellises olukorras täita. Naine allkirjastas nõude ja ütles kõigile, kes jäsemega kokku puutusid, et seda ei tohi ära visata. Kirurgid saatsid amputeeritud jala patoloogialaborisse, kus see pandi säilitamise eesmärgil spetsiaalsesse lahusesse.

Noist lahustest üks populaarsem on formaliin, mis koosneb veest ja formaldehüüdidest. Samas on teada, et formaldehüüdid põhjustavad inimestele kasvajaid. Nii võib lahus olla amatööri käes ohtlik, kuid haiglates osatakse sellega korralikult ümber käia.

Umbes kuu pärast uurimist ja säilitamist saatis patoloogialabor jala Loyallile. Naine andis selle omakorda Oklahoma firmale Skulls Unlimited, mis puhastab ning müüb inimeste ja loomade luid.

Eestis reguleeritakse väga täpselt

Tartu Ülikooli kliinikumis on jäätmete käitlemine väga täpselt reguleeritud, näiteks jälgitakse jäätmekäitluseeskirju ja meditsiiniliste jäätmete käitlemise juhendit, selgitas kliinikumi avalikkussuhete direktor Kristi Tael.

Meditsiiniliste jäätmete käitlemise juhendis on detailselt kirjas, milliseid jäätmeid peetakse meditsiinilisteks, millised on omakorda erikäitlemist vajavad või mittevajavad meditsiinilised jäätmed.

Erikäitlemist vajavad meditsiinilised jäätmed on näiteks:

  • mikrobioloogia labori jäätmed;
  • patoloogilised jäätmed;
  • koed;
  • organid;
  • kehaosad;
  • operatsioonil või protseduuril kogutavad kehavedelikud või kehavedelikega küllastunud materjal;
  • meditsiinilised terariistad;
  • klaas ja plast, mis on kokku puutunud kliinilise materjaliga.

«Üldistatult saab öelda, et erikäitlust vajavad meditsiinilised jäätmed kogutakse tekkekohal, pakendatakse, pakend suletakse, markeeritakse ning hoiustatakse selleks ettenähtud konteineris,» ütles Tael. Näiteks amputeeritud jalga hoitakse sügavkülmas ning seejärel antakse üle kliinikumi lepingupartnerile, kes materjali kremeerib. Lepingupartneri on haigla leidnud riigihanke teel.

Tael lisas, et kasutatud nõelad, skalpellid ja muud sarnased meditsiinilist erikäsitlust vajavad jäätmed utiliseeritakse kliinikumi keskkonna osakonna spetsiaalses autoklaavis. Klaavi kohta saab pikemalt lugeda siit.

Tagasi üles