Raseduse katkemisel on roll mõlemal vanemal

Korduvate iseeneslike raseduste katkemiste põhjus võib seisneda mitte ainult ema-, vaid ka isapoolses geneetikas.

FOTO: SCANPIX

Mitmete stipendiumitega tunnustatud Tartu Ülikooli geenitehnoloog Liis Uusküla leidis oma viimases uurimistöös, et korduvate iseeneslike raseduste katkemiste põhjus võib seisneda mitte ainult ema-, vaid ka isapoolses geneetikas.


Tartu ülikoolis geenitehnoloogia doktorantuuris professor Maris Laane juhendamisel õppiva Uusküla uurimisala hõlmab nii normaalsete raseduste uurimist kui ka raseduse komplikatsioonide põhjuste väljaselgitamist. «Inimese reproduktsioon on tegelikult väga ebaefektiivne, meil on hästi läinud, et oleme säilinud,» nentis Uusküla Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Ta lisas, et hinnanguliselt ainult üks kolmandik kõigist viljastatud munarakkudest areneb sündivaks lapseks. Suur osa rasedustest katkeb väga varajases staadiumis, enne kui naine on lapseootusest teadlik. Diagnoositud rasedustest katkeb umbes viisteist protsenti.

Oma viimase projekti raames tegeles Uusküla korduvate iseeneslike raseduse katkemiste tekkega seotud geneetiliste muutuste väljaselgitamisega. Geeniteadlaste huviorbiidis on korduvad spontaanabordid seepärast, et nende põhjused ei ole enam seotud nii palju väliskeskkonnast tulenevatest teguritega, vaid suure tõenäosusega omab rolli just geneetika.

«Ühekordne kliiniline raseduse katkemine ei ole meditsiinilises mõttes veel katastroof. Suure tõenäosusega õnnestub naisel järgmine rasedus edukalt lõpuni kanda. Kui aga järjestiku esineb mitu raseduse katkemist, siis suureneb katkemise risk oluliselt igal järgneval korral,» seletas Uusküla, miks on oluline uurida just korduvaid juhtumeid.

Rasedusehormoon

Uusküla uuris perekondi, kes on üritanud mitu korda last saada, aga rasedus on iseeneslikult katkenud. Ema ja isa meditsiiniliste testide tulemused olid korras ning arstid ei osanud öelda, milles viga seisneb. «Umbes pooltel spontaanabordi patsientidel ei esine meditsiinilistes testides kõrvalekaldeid. Samas on vanemad õnnetud ning soovivad saada informatsiooni, et miks rasedus katkes,» rääkis Uusküla, et teadmatuses on väga raske olla, pigem midagigi teada.

Vastuse leidmiseks keskendus ta koorion gonadotropiini hormooni (hCG) uurimisele. «hCG ehk niinimetatud raseduse hormoon on ema veres leitav juba väga varajases raseduse staadiumis ning sama hormooni hulka mõõdavad ka kõik kodused rasedustestid.» hCG on tähtis raseduse esimesel trimestril, kuna mängib olulist rolli embrüo implanteerumisel ehk emaka limaskesta külge kinnitumisel ning raseduse säilitamisel.

Seni on teada, et võrreldes normaalsete rasedustega on korduva spontaanabordi patsientidel hCG tase ema veres oluliselt madalam. Hoolimata põhjalikest uuringutest pole jõutud spontaanabordi ja hCG puudujäägi põhjuste väljaselgitamiseni. Selleks, et põhjustele jälile saada, jälgis Uusküla hCG kodeerivate geenide epigeneetilist avaldumist. Eesmärgiks oli kindlaks määrata, kas ja kui suur roll on genoomsel imprintingul geeniekspressiooni vaigistamisel ning seega madala hCG taseme tekkimisel.

Epigeneetika on uus teadussuund, mis uurib DNA ahelast kõrgemal asuvaid päritavaid muutusi. Meie genoomis on kaks koopiat igast geenist, üks koopia on päritud emalt ja teine isalt ning enamasti avalduvad mõlemad koopiad võrdselt. «Imprinditud geenide korral aga avaldub ainult ühelt kindlalt vanemalt päritud geenialleel. Teiselt vanemalt päritud alleel on alati vaigistatud epigeneetiliste mehhanismide poolt, kuid samal ajal DNA ahelas endas muutuseid ei ole,» selgitas Uusküla. Praegu on inimese genoomis teada umbes 70 sellist geeni ning suur osa neist on platsenta geenid.

Tähtis isa geen

Doktorant leidis seose korduva spontaanabordi esinemise ning ühe hCG-d kodeeriva geeni avaldumise epigeneetilise häire vahel ning kirjeldas seega ühte spontaanabordi tekke võimalikku põhjust. «Leidsin, et ühe olulise hCG hormooni kodeeriva geeni puhul avalduvad spontaanabordi patsientide platsentades ainult emalt päritud alleelid, samas normaalsetes platsentades avaldusid nii emalt kui ka isalt päritud alleelid. Lisaks oli teada, et ka hormooni tase nende emade veres oli oluliselt madalam, võrreldes normaalsete rasedustega.»

Töö põhjal selgus, et uuritavate spontaanabordi patsientide platsentades oli isapoolse alleeli avaldumine epigeneetiliselt vaigistatud, mis näitas, et ema spontaanabordi tekkimisse panustab mingil määral ka isa. Kui isalt päritud geenialleel on vaigistatud, siis selle tulemusena langeb geeni koguprodukti hulk. Seetõttu ei saa enam moodustuda normaalseks raseduseks vajaminev hulk hCG hormooni, mis võibki viia raseduse katkemiseni. «See on väga uudne ja huvitav aspekt, et on olemas isapoolne panus spontaanabordi tekkimisse,» sõnas Uusküla.

Kuigi praegu ei saa uurimistulemust veel patsientide diagnoosimisel kasutada, usub Uusküla, et igasugustest uutest teadmistest spontaanabordi uuringute vallas on palju abi. «Kuna tehnoloogia areneb tänapäeval väga kiiresti, siis ei ole võimalik ette ennustada, millised diagnostikavõimalused on kättesaadavad juba mõne aasta pärast,» oli teadlane lootusrikas.

Uus teadusprojekt

Jaanuari keskpaigas sõitis geeniteadlane Archimedese DoRa programmi toel Kanadasse, et järgmise viie kuu jooksul teha Toronto ülikooli Sick Kidsi hospitali teadusinstituudis oma doktorantuuriõpingute viimane teadusprojekt. «Toronto ülikool on maailmas bioteadustes 16. kohal ning mul on suur au töötada ühes maailma tippülikoolis.» Uusküla usub, et vahetusüliõpilaseks minek on igale doktorandile iseseisvaks teadlaseks saamisel vajalik.

Kanadas uurib ta loote üsasisese kasvupeetusega seotud epigeneetilisi häireid platsentas. Sellistel juhtudel kannatab loode verevarustushäirete ning hapnikupuuduse käes, sest platsenta ei funktsioneeri korralikult. Halvimal juhul võib loode hukkuda, samuti on oluliselt suurem vastsündinu surma ning mitmete täiskasvanuea haiguste kujunemise risk.

Praeguse hetkeni ei ole teada täpseid molekulaarseid mehhanisme, mis võiksid platsenta häireid põhjustada. Uusküla eesmärk ongi uurida üht kandidaatgeeni, mis loote üsasiseste kasvupeetusega platsentades ei tööta nii hästi kui peaks. «Hakkan vaatama, kuidas epigeneetiline regulatsioon toimub, kas see sõltub sellest, kummalt vanemalt geen on päritud, või lihtsalt DNA ahelates olevatest erinevatest alleelsetest variantidest,» kirjeldas Uusküla oma järgmiste kuude tööd.

Doktorant panustab oma projektiga uurimistöösse, mille tulemusel loodavad teadlased saada tulevikus biomarkerite abil loote üsasisesele kasvupeetusele varakult jälile. Kui see õnnestub, siis muutub loote kasvupeetuse diagnoosimine ema ühe vereproovi andmise küsimuseks. Täpselt samamoodi testitakse tänapäeval veel sündimata lapse kromosoomihäireid, näiteks Downi sündroomi.

Tagasi üles