Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatri dr Ants Kase sõnul võib alkoholisõltuvus tekkida kõigil inimestel, kuid sageli pöörduvad mehed sellega arsti poole alles 15–20 aastat pärast probleemi tekkimist.
Psühhiaater: alkoholisõltlased viivitavad abi otsimisega 20 aastat (2)
25. jaanuar 2017, 22:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Alkoholi tarvitamise häire võib tekkida igas eas ja igasugustest sotsiaalsetest oludest pärit inimestel,» rääkis Kask. « See, kuidas asi välja paistab, kajastabki tõenäoliselt rohkem inimese sotsiaalset seisundit. Paljudel patsientidel võib see probleem olla nii varjatult, et lähedased ega töökaaslased ei märka enne, kui olukord on muutunud väga tõsiseks.»
Keskmisest rohkem esineb arsti sõnul alkoholisõltuvust 40. aastates meestel, aga selle probleemiga on kimpus ka väga noori inimesi. «Eestis proovitakse alkoholi 12 ja 14 aasta vanuses ja paljudel on sel ajal ka raskeid mälulünkadega joobeid,» tõdes Kask. Lapsed arsti sõnul kohe psühhiaatri juurde ei jõua, kuid sageli tulevad nad arsti juurde hiljem muude tervisemuredega.
«Tüüpiline alkoholiprobleemidega arsti juurde pöördumise aeg on 15–20 aastat. Naised pöörduvad selle murega arsti poole kolm-neli korda kiiremini, kusagil viie aasta jooksul,» rääkis Kask. Üle 30-aastastel naistel on arsti sõnul ravile jõudes alkoholiga sama suuri probleeme kui keskealistel meestel. «Selle haiguse algus on väga hiiliv ja sageli ei tunne inimesed ise ära, et neil on probleem. Ühiskonna suhtumine alkoholi tarbimisse on samuti küllalt soosiv ja kõiki riske, mis sellega kaasnevad, ei teadvustata piisavalt,» selgitas psühhiaater.
Kõige suurem kasu on Kase hinnangul arsti juurde tulekust siis, kui alkoholiprobleem jõuab inimeseni isikliku elu kriiside kaudu. «Kui keegi teine ütleb inimesele, et tal on probleem, siis ta sageli eitab seda ise ja nii puudub ka motivatsioon probleemi lahendamiseks,» rääkis arst. Viimasel ajal on Kase sõnul Põhja-Eesti regionaalhaiglasse jõudnud rohkem inimesi, kes on ise aru saanud, et tarbivad liiga palju alkoholi. Selliste patsientide arv on tohtri sõnul kasvanud tänu Euroopa Sotsiaalfondi programmile, mida koordineerib Eestis Tervise Arengu Instituut.
«Tüüpiliselt pöördutakse psühhiaatri poole alkoholi tarvitamise tagajärjel tekkinud probleemidega, nagu unehäired ja meeleolulangus,» lisas arst. Vahel võib tema sõnul inimestel alkoholi liigse tarbimise tagajärjel tekkida ka depressioon, kusjuures arstil ei ole võimalik uuringutega välja selgitada, kas depressiooni põhjuseks on aju bioloogiline eripära või alkohol. Kui depressioon alkoholi tarbimise lõpetamisel ära kaob, võib aga üsna kindlalt väita, et põhjuseks oligi alkohol.
Perearst aitab
Kõigil, kes kahtlustavad, et neil võib olla alkoholi tarbimisega probleeme, soovitab Kask esmalt perearsti poole pöörduda. «Perearstil on selle probleemiga kõige lihtsam tegeleda, sest tal on patsiendi üldise tervisliku seisundi kohta kõige rohkem teadmisi. Kui perearst leiab, et tema teadmistest ja võimalustest jääb väheseks, siis saab ta inimese psühhiaatri vastuvõtule suunata. Samuti saab pöörduda ise otse psühhiaatri poole,» rääkis arst. Kase vastuvõtul käib päevas umbes kaks alkoholisõltuvuse käes kannatavat inimest.
«Iga kord, kui inimene ravile pöördub, on see unikaalne võimalus midagi muuta,» on Kask veendunud. Tema sõnul on oluline, et ka arstil oleksid ravi tulemuse suhtes kõrged lootused, sest muidu märkab patsient, et arst temasse ei usu ja nii võib ta lõpetada arsti juures käimise. «Meie praeguses programmis on jälgimisperiood pool aastat kuni aasta. Selle ajaga saavutatakse muutused, millel on tõenäoliselt pikaajalised tagajärjed,» lisas Kask. Pikkade jälgimisperioodide kohta Eestis tema sõnul andmeid ei koguta.
Joobes patsiente ei teenindata
Kase sõnul kehtib alkoholiravis kaks kuldreeglit: inimene peab ise muutusi soovima ja enne arsti juurde minekut tuleb kaineks saada. «On küll teatud olukorrad, kus kaasatakse kiirabi ja politsei, kuid seda tehakse siis, kui inimene on ohtlik endale, teistele või kellegi varale. Joomasööstu tahtevastast katkestamist Eestis ei ole,» rõhutas arst.
Kui joobes patsiente ei võta vastu isegi Wismari haigla, siis omal soovil haiglasse pöörduvaid võõrutusnähtudega patsiente võetakse ravile küll. Selleks, et inimene jälle nii-öelda tsüklisse ei sattuks, on Wismari haiglas olemas katkestusravi.
Kui purjus inimene tänaval või kodus räuskama või märatsema hakkab, siis tuleks kutsuda politsei, kes toimetab inimese vajadusel kainestusmajja, mitte raviasutusse. «Inimene ei saa purjuspäi anda teadvat nõusolekut ravi alustamiseks ja ka teda nõustada ega tema andmeid koguda ei ole sel juhul sobilik,» rääkis Kask. Kui on aga vaja vältimatut arstiabi, siis sel puhul joobes olek siiski takistuseks ei saa.
Kui patsient ise arsti aja kinni paneb, siis on Põhja-Eesti regionaalhaiglas olemas ka psühhiaatrid ja psühholoogid, kes inimesele tema alkoholist loobumise teekonnal abiks olla saavad. «Teatud juhtudel on mõistlik ka raviga haiglas alustada,» lisas Kask.
Kindlasti ei tohiks tema sõnul joobes inimest ise ruumi kinni panna või teda jõu abil ohjeldada püüda. «Kellegi järelvalveta kinni hoidmine on ohtlik käitumine,» toonitas Kask. Samuti ei ole mõtet alkoholiprobleemiga haigla erakorralise meditsiini osakonda pöörduda, sest sealsete arstide ülesanne on lahendada vaid kõige pakilisemaid, eluohtlikke terviseprobleeme. Psühhiaatriahaigla registratuuri või valvearsti vastuvõtule võiks ägeda alkoholimurega pöörduda küll. «Kui inimene ise meie poole pöördub, siis püütakse talle leida võimalus kolme päeva jooksul õe vastuvõtule minna. Õde hindab seejärel, kui ruttu selle probleemiga edasi saab tegeleda,» ütles Kask.