Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teenetemärgi saanud Enn Jõeste selgitab: millega tegeleb patoloog?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Enn Jõeste | FOTO: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Presidendilt Eesti Punase Risti II klassi autasu saanud Enn Jõeste on Põhja-Eesti regionaalhaiglas (PERH) töötanud juba 50 aastat, kuid koju pensionile jääda ta niipea ei kavatse.

«Tore on see ikka ja tuju tõstab ka, aga mis selles eas ikka nii väga emotsioonitada,» rääkis Jõeste rõõmsalt täna hommikul pärast seda, kui ta suurest tunnustusest teada sai. Presidendi autasust rääkisid talle esimesena head tuttavad.

2005. aastal PERHi Grand Maniks valitud Jõestel täitus möödunud suvel poolsada aastat regionaalhaiglas. «Ei julge öeldagi, kui kaua ma oma tööd teinud olen. Augustis sai 50 aastat,» ütles Jõeste naljatades. «See eriala ei ole väga populaarne ega moodne, sest õppimist ja harjutamist on siin palju. Kogemust ja visuaalset silma peab olema ja see tuleb ainult aastatega. Patoloogi eriala on üldsusele üsna võõras. Töötame vaikselt ja teistest kolleegidest eraldi, et saavutada suurem objektiivsus ja sõltumatus,» rääkis Jõeste.

Ta selgitas, et suurema osa tööpäevast uurib ta nii elavate kui ka surnud inimeste koeproove. Patsientidega ei puutu patoloogid tema sõnul kunagi kokku, sest nende eesmärk on anda uuritavale võimalikult objektiivne hinnang. «Meie töö on diagnostika. Kõik kudedest võetud tükikesed, mida kõikvõimalikest elunditest võetakse, jõuavad patoloogi lauale, kus ta neid mikroskoobiga uurib. Teeme mikroskoobi abil haigusi kindlaks,» kirjeldas Jõeste.

«Kuigi meie eriala on mõneti erandlik ja seda ei reklaamita, on see kõikjal maailmas sarnane. Uurime kõiki haigusi, mis ette tulevad. Selles suhtes ei ole meil mingisuguseid piiranguid,» ütles Jõeste. Patoloogide vaatevinklist jagunevad haigused tema sõnul laias laastus kolmeks: nakkushaigused, kasvajad ja tundmatu põhjusega haigused. Esimestest tuleb näiteks sageli tegeleda rändamisega seotud haigustega, kuid ka kõik teised haigused jõuavad ikka ja jälle patoloogi mikroskoobi alla.

Viimase viiekümne aasta jooksul on tema sõnul patoloogi töös muutunud kõige rohkem see, et varem tuli tunduvalt rohkem tegeleda surnutega. «Tänapäeval on meditsiini tehnoloogia arenenud ja seetõttu ei ole proovitükikeste võtmine enam nii valulik ja ebamugav, kui see oli 30 või 50 aastat tagasi. Seetõttu ongi elupõhised uuringud praegu meie töös valdavad,» selgitas patoloog.

Kui elus inimeste kudesid uurides püüavad patoloogid välja selgitada haiguse põhjuse, selleks et haiget võimalikult hästi ravida, siis surnud inimesi uurivad nad selleks, et välja selgitada, kui täpselt oli inimese haigust diagnoositud ja miks inimene suri.

Töö on nauding

«Töö meeldib mulle väga ja see tundub vaatamata kõigile neile aastatele sama värske ja põnev. Mikroskoopi vaatamine on minu jaoks kunstiliselt meeldiv tegevus, nautimine,» ütles Jõeste. Seevastu haigustest ta midagi eriti põnevat enda sõnul esile tuua ei saa, sest «eks need haigused ole kõik juba ülikoolipäevil ära õpitud». «Töö vajab ikka tegemist, aga, näe, tüütuks ei ole ta veel muutunud. Nii, nagu inimene on erinev väliselt, on ta ka erinev sisemiselt ja seetõttu on kõik uuringud küllaltki erinevad ja mõnes mõttes sellele inimesele omased,» lisas ta.

Just põneva töö tõttu on Jõeste enda sõnul 50 aastaks samasse haiglasse tööle jäänud. Kõigepealt läks ta tööle Tõnismäe haiglasse, millest sai hiljem Mustamäe haigla ja lõpuks Põhja-Eesti regionaalhaigla. «Olen kogu aeg ühes kohas töötanud ega ole kippunud kuhugi mujale minema. Ei oskagi seletada, miks ühte haiglasse jäänud olen. Küllap on mul siin siis huvitav olnud,» rääkis patoloog.

Seda, kuidas Jõeste tunnustust tähistab, ta täna hommikul veel öelda ei osanud, sest autasu saamine tuli talle üllatusena. «Tõenäoliselt tähistan ikka pere ja sugulaste ringis,» ütles ta. Seda, et pärast 50-aastast töö rügamist auga välja teenitud pensionile minna tasuks, 1940. aastal sündinud Jõeste siiski ei arva. «Niisama tühja istuda küll ei tahaks. Kui oled harjunud 50 aastat ühte teed astuma ja ühte tööd tegema, siis sobib see paremini kui niisama ringi jalutamine. Kui oskad tööd teha ja meeldib, siis on väga meeldiv ka jätkata,» rääkis Jõeste.

Tagasi üles