Kümme põletavat küsimust alkoholi kohta: kuidas nõiaringist välja saada?

Alkoholiga liialdamine võib tervise hävitada. Foto: Andriy Popov / Panther Media / Scanpix

Lõuna-Eesti haigla psühhiaater Doris Madissoon ja Tervise Arengu Instituudi (TAI) eksperdid vastavad lugejate küsimustele alkoholitarvitamise kohta ning annavad nõu, mida teha alkoholiga seotud murede korral.

- Palun abi alkoholismist vabanemisel. Olen tarvitanud kanget alkoholi juba üle kümne aasta. Joon ülepäeviti, ükspäev joon järgmine päev põen ja kolmandal päeval joon jälle ja nii edasi. Sooviksin kuidagi sellest nõiaringist välja saada, aga pole seda tahtejõudu või leian mingi põhjuse, et ikka jälle juua. Minu murest teavad vaid lähedased. Tööandjal ei ole sellest aimugi.

Vastab Doris Madissoon:

Alkoholi tarvitamise lõpetamisel tekib võõrutussündroom: värin kätes ja kehas, iiveldus, peavalu, vererõhu ja pulsi tõus, näonaha punetus, unetus, ärevus, hirmu tunne ja teised nähud. Selle ennetamiseks ja raviks on arstidel vahendid olemas.

Enamasti kasutatakse bensodiasepiine (näiteks ravim nimega diasepaam), mis piltlikult öeldes asendavad ajus alkoholi toime. Mõne päeva jooksul on võimalik ravimit järk-järgult vähendades võõrutusperiood kenasti üle elada ega ole tarvis normaalse enesetunde saamiseks uut kogust alkoholi juua. Ravimit saab määrata ainult arst ja annus on igale inimesele individuaalne. Seega tuleks esimese asjana pöörduda perearsti või psühhiaatri poole.

Kui inimene ei soovi arsti poole pöörduda, mistõttu on ravimite võtmine välistatud, siis aitab võõrutussümptomite intensiivsust vähendada alkoholi koguste järkjärguline vähendamine mõne päeva jooksul, mitte tarbimise järsk lõpetamine.

Uute tsüklite ennetamiseks või lühendamiseks on viise, millest igaüks peaks leidma endale sobiva. Saab käia sagedasti vaimse tervise õe vastuvõttudel, et hoida üleval motivatsiooni kainuse säilitamiseks. On olemas ravimeid, mille tarvitamise ajal ei saa alkoholi üldse juua või mis vähendavad tungi ning ainest saadavat mõnutunnet.

Eestis on alates 2016. aasta sügisest käivitunud programm «Kainem ja tervem Eesti», mille käigus saavad sarnaste probleemidega inimesed pöörduda lühikese ooteajaga tasuta vastuvõtule. Rohkem infot selle kohta saab veebilehelt alkoinfo.ee. Toetust võib saada näiteks ka AA-koosolekutelt.

Enamasti ei ole võõrutusravi vaja teha haiglas. Kui kaasnevad aga muud tõsised terviseprobleemid, varasemalt on esinenud võõrutuses epileptilisi hoogusid (krambid) või deliiriumi (raske teadvushäire, mis avaldub elavate meelepete ja segasusseisundina), siis tuleks kaaluda ravi läbi viimist haiglas.

- Missugused haigused kimbutavad alkoholisõltlasi enam kui teisi inimesi?

Vastab Doris Madissoon:

Otseselt alkoholi liigtarbimisest tingitud terviseprobleeme on väga palju, kaudseid kahjusid veelgi rohkem. Sagedamini esinevad kahjustused närvisüsteemis, maksas, südame- ja veresoonkonnas.

Juba lühiajalise liigtarvitamise korral tekivad probleemid unega, meeleoluga, ärevusega, impulsikontrolliga. Aastatepikkuse tarvitamise korral võivad tekkida mäluhäired, muutused isiksuses, tasakaaluhäired ning käte ja jalgade nahatundlikkuse vähenemine.

Maksakahjustus süveneb sõltuvalt kogustest ja tarbimise pikkusest. Teatud piirini on muutused pöörduvad, kui lõpetada tervist kahjustav käitumine. Kui aga on kujunenud maksatsirroos, siis on haigus pöördumatu ja tekitab inimesele hulgaliselt raskeid haigusnähte.

Leides noorel inimesel kõrge vererõhu väärtuse, tuleks alati uurida, kas ta liigtarvitab alkoholi. Sagedamini esineb rütmihäireid, insulti, südameinfarkti, südamepuudulikkust, samuti ka psoriaasi (krooniline nahahaigus), kroonilist ja ägedat pankreatiiti (kõhunäärme põletik), tõuseb teatud kasvajaliste haiguste risk. Tervisekahjusid on nii palju, et kõiki ei jõua siin väljagi tuua.

- Kas alkoholisõltlaste suremus on suurem kui Eesti inimestel keskmiselt?

Vastab Tervise Arengu Instituut:

Alkoholisõltlaste suremust võrreldes kogurahvastiku suremusega Eestis uuritud pole.

- Kui rasedaks jäin, oli mul elus väga pingeline olukord. Arst soovitas mul meele rahustamiseks igal õhtul klaasikese punast veini juua ja tegingi seda. Sünnitus läks hästi ja lapsest on saanud terve ja tubli põnn, kes käib praegu lasteaias. Kas mul lihtsalt vedas või võib raseduse ajal väikesest kogusest alkoholist tõesti ka kasu olla?

Vastab Doris Madissoon:

Siinkohal on vastus lühike – raseduse ajal võib igasugune alkoholi tarvitamine lapsele ohtlik olla. Loomulikult on kahju seda suurem, mida suuremad on joodud kogused ning mida sagedamini ainet tarvitatakse. Alkohol jõuab läbi platsentaarbarjääri lapse vereringesse ning võib põhjustada nurisünnitust, madalat sünnikaalu ja sünnidefekte, sealhulgas ka fetaalset alkoholsündroomi.

Pingelise olukorra puhul raseduse ajal on alati ka muid viise, kuidas lõõgastuda, näiteks vanni võtmine, mõõdukas treening ja jalutamine. Üheksa kuud järjest alkoholist täielikult hoiduda võib osutuda üllatavalt raskeks, kui on kujunenud harjumus aeg-ajalt kas või õhtusöögi kõrvale veini juua. Siinkohal saab abiks olla partner, kes võiks selleks ajaks alkoholi tarvitamisest samuti täielikult loobuda.

- Mul on mure oma venna pärast. Ta on alkoholi küüsis vaevelnud umbes kümme aastat. Hetkel on ta ligi 50-aastane ja elab koos emaga. Ta on kaotanud pere ja töö ning tema elu on läinud järjest allamäge. Olen püüdnud teda aidata, viinud ta psühhiaatri juurde, rääkinud temaga ja püüdnud teda normaalsesse ellu tagasi aidata. Lühiajaliselt on see isegi õnnestunud, kuid mõne aja pärast on ta pöördunud tagasi alkoholi juurde. Kuidas teda aidata?

Vastab Doris Madissoon:

Alkoholisõltuvus on kroonilise kuluga raske haigus ja tagasilangused tekivad peaaegu kõikidel, ka paranemisprotsessi ajal. Motivatsiooni leidmine ja hoidmine on tihti keeruline ning alati tuleb kasuks, kui lähedased inimesed aitavad seda ülal hoida, sisendavad lootust, on toetavad.

Ehk õnnestub teil tabada see hetk, kus inimene ise paistab abile vastuvõtlikum. See võib nii olla näiteks väga halva füüsilise enesetunde korral, tõsise tervisehäda või uute suhteprobleemide tekkimisel. Siis võiks anda talle kontaktid, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Seejuures tuleb ka enda vaimse tervise eest hoolt kanda, kuna sõltlase lähedane või elukaaslane olla ei ole kerge. Lihtne on kujunema kaassõltuvus, kus lähedase elu keerleb sõltlase vajaduste tagamise, tema enesetunde parandamise, tema tekitatud probleemide lahendamise ja isegi sõltuvust tekitava aine hankimise ümber. Enda vajadused jätab lähedane siis kahjuks sageli hooletusse. Selleks, et paremini olukorraga toime tulla, on alkoholisõltuvusega kimpus olevate inimeste lähedastel võimalik tulla ka üksi vaimse tervise õe konsultatsioonile.

- Prantsusmaal tehtud uuringutest, et klaasike punast veini päevas hea ja tervisliku õhtusöögi juurde võib eluiga pikendada, kuigi suuremad alkoholikogused jällegi rikuvad tervist. Kui palju alkoholi on liiga palju ja kas väikeses koguses võib alkoholist ka tõesti kasu olla?

Vastab Doris Madissoon:

Madala terviseriski piiridesse jääb alkoholi tarvitamine järgnevates mahtudes: naistel kuni kaks ühikut ja meestel kuni neli ühikut päevas. Seejuures ei tohiks nädalas vähemalt kolmel päeval alkoholi üldse tarvitada. Üks ühik on kümme grammi absoluutset alkoholi.

Umbes kaks ühikut on näiteks pooles liitris õlles või siidris, kahes pitsis viinas või klaasis veinis. Tähelepanu tuleb pöörata siiski sellele, et need normid kehtivad tervetele inimestele, kellel ei ole alkoholi liigtarvitamisega probleeme.

Päris ohutut alkoholikogust pole olemas. Hea ja tervislik õhtusöök võib aga igal juhul tervisele hästi mõjuda!

- Skandinaaviamaades ja paljudes teistes maailma riikides kanget alkoholi toidupoest ei saa. Kas alkoholi müümine eraldi poodides võiks alkoholisõltuvuse käes vaevlevate inimeste arvu vähendada?

Vastab Tervise Arengu Instituut:

Üldine põhimõte on, et kättesaadavuse vähendamine on tõhus meede alkoholitarvitamise vähendamiseks. Alkoholisõltuvuseni jõuab inimene järkjärgult. Alguses võib tegu olla harjumusega, mis pikapeale võib areneda sõltuvuseks, kui probleemile õigeaegselt mitte tähelepanu pöörata.

Kui alkohol on vähem kättesaadav, siis vähendab see tarvitamist ja selle tulemusena väheneb ka inimeste arv, kes sõltuvuseni jõuavad. Kättesaadavus tähendab erinevaid asju: pood on kaugel, lahtiolekuajad on reguleeritud, alkohol ei ole poes silma all, vaid teistest kaupadest eemal. Eestis nähakse alkoholitarvitamist sageli probleemsena alles siis, kui inimene ei kontrolli enam oma käitumist. Kuid inimene hakkab kahjustama enda füüsilist ja vaimset tervist ning ümbritsevaid juba oluliselt varem. Seega on ka vaja sekkuda oluliselt varem.

- Kas riiklikust alkoholimonopolist oleks kasu?

Vastab Tervise Arengu Instituut:

Riikliku alkoholimonopoli kehtestamist ei ole Eestis tõsiselt arutatud, kuid seda peetakse tõhusaks meetmeks alkoholi kättesaadavuse piiramisel. Kui alkohol ei ole igal pool müügil, siis tekitab see vajaduse alkoholitarvitamist ette planeerida ja vähendab impulssostude hulka.

- Kuivõrd mõjutab ravi kulgu arsti suhtumine?

Vastab Doris Madissoon:

Arsti suhtumine patsienti mõjutab olulisel määral ravisoostumust. Sama tähtis on ka inimese enda soov oma elu muuta. Ühiskonna ja ka meditsiinitöötajate teadlikkus alkoholisõltuvusest kui ajuhaigusest on madal ja vajab igal juhul ajakohastamist.

- Kas usust või mõnest väga olulisest teisest eesmärgist võiks olla abi alkoholisõltuvusest vabanemisel?

Vastab Doris Madissoon:

Millessegi suuremasse uskumine võib toeks olla sõltuvushäirest paranemise juures. Kui inimene on kaotanud usu enda võimekusse halvast olukorrast välja tulla, võib talle abiks olla, kui ta usub, et ka miski või keegi muu võib seisu paremuse poole pöörata. Eestis on sõltuvusravis selline lähenemine kasutusel AA-koosolekutel ning religioonil on oluline roll Lootuse Külas.

Lugejate kogemused ja arvamused

Mart:

Kaheksa aasta eest sain insuldi. Jõin aastaid palju. Mul on hunnik tuttavaid joodikuid, kuid ühtegi neist ei ole tabanud ajuinfarkt. Kes läksid küll maksaga, küll kõhunäärmega, küll õnnetuse tõttu. See on minu kogemus. Mina olen aastaid nii-öelda kuiv, enam ei tiku ka.

Lauri Tabri:

Esimese asjana võime tähele panna, et see, kuidas me oleme narkootikume müüma hakanud, on äärmiselt sarnane sellele, kuidas neid illegaalselt müüakse. Ma rõhutan, mõnuainete müümine ei tasu ära! Sellest võiks juba aru saada.

Alkoholipoliitika eesmärk on leida süsteem, mille tagajärjel inimesele osaks saav kahju on kõige väiksem. Vaatleme inimgruppe, kes asjaga seotud on. Need on tootjad, müüjad ja tarvitajad. Tootja ülesanne on narkootikumi valmistada. Tema ülesandeks ei tohi olla selle edasimüümine kasu saamise eesmärgi nimel. Me ju teame, et see motiveerib inimest tootma ja leidma viise, kuidas oma kaupa müüa. See on kapitalistliku süsteemi alus. Inimene on nõus isegi fentanüüli müüma, et saada sealt kasu. See ju ongi see, miks meil illegaalsete mõnuainetega probleeme on. Kui seda võimalust ei oleks, siis ei müüks keegi narkootikume.

Legaliseerimisel on kindlad eelised ja esimene neist ongi see, et meie kontrollime tootmist ja tootja on keegi selline, kes ei ole motiveeritud oma toodet müüma. See vähendab alkoholi tarvitamise hulka ühiskonnas. Homo economicus ja homo narcoensis ei ole mõeldud koos elama. Muidugi võib siis ka mainida, et narkootikumide müümine on ebamoraalne, kuigi see ei ole ilmselt kõige tugevam argument. Rõhutan veel kord, et riik ei saa rahalist kasu narkootikumide müügi pealt, sest see on narkootikumide loomust arvestades võimatu. Riigi ülesandeks on vähendada kahjusid.

Müüjaks peab olema riik, kes saab tarvitaja pealt aktsiisimaksu. Tarvitajalt tulnud raha läheb temale tagasi, st kui tarvitajal peaks tekkima sõltuvus, siis on tema oma ravi eest maksnud ja saab abi. Mida rohkem tuleb aktsiisimaksu, seda rohkem on alkoholiga probleeme ning seda rohkem on raha, et nende probleemidega tegeleda.

Müüjaks on rühm spetsialiste: alkoholisõltlased või endised sõltlased, kes on teatud küsimustes kõige suurema autoriteediga teatud; psühholoogid; sotsioloogid jne. Nemad ei saa kasu selle pealt, et mida rohkem nad müüvad, sest seda rohkem on probleeme. Küll aga saavad nad kasu selle pealt, kui vähe nad suudavad oma toodet müüa.

Praegu on tarvitajad halvas seisus. Me oleme alkoholi täielikult oma ühiskonda integreerinud. Narkootikumide müümine seal, kus me inimestele müüme vett ja toitu, on pehmelt öeldes idiootne. Mul lihtsalt ei ole sõnu siin kohal! Kui ma näiteks tooks välja ettepaneku hakata müüma alkoholi lasteaias või põhikoolides, siis kas see oleks hea koht, kus seda müüa? See oleks kindlasti parem kui seda toidupoodides teha, sest inimene ei käi eluaeg lasteaias või põhikoolis, küll aga käib inimene terve elu toidupoes.

Toidupoed on kõige hullemad kohad, kus narkootikume müüa, sest poodidega puutub inimene elus kõige rohkem kokku. Järeldus on lihtne: ma ei hakka mõnuainet müüma seal, kus inimene kõige rohkem elu jooksul viibib. Pealegi ei ole narkootikumid asjad, mida võiks igapäevaselt tarvitada!

Esimene tingimus, mis üldiselt peab olema täidetud, et sõltuvuses olev isik saaks lahti harjumusest on see: sõltuvuses olev isik ei tohi puutuda kokku oma sõltuvuse objektiga. Kas keegi teist, toladest, seal üleval pool üldse teab, kui raske on inimesel võidelda oma sõltuvusega, kui ta oma tegevuse käigus peab kokku puutuma oma sõltuvuse objektiga. Kas te teate, mis toimub sõltuvuses oleva inimese peas, kes üritab oma probleemiga võidelda, aga peab endale süüa ostma minema?

Me ei saa müüa narkootikume seal, kus käivad lapsed ja sõltlased. Kuidas inimesed sellest aru ei saa? Kas kellelegi meeldiks see, kui ma läheks ja müüks tema lapse lähedal kellelegi amfetamiini? Ei meeldiks. Probleem on aga selles, et me oleme alkoholi omaks võtnud ja meile meeldib see, kui ta lähedal on. Me ei näe selles midagi halba ja isegi toriseme, kui keegi ütleb, et me peaksime alkoholi tarvitamist piirama. Harjumus on saanud meist võitu ja me ei näe, et olukord on katastroofiline.

Keegi meie riigis ei tea mitte midagi narkootikumidest – vähemalt selline mulje on jäänud. Mul on seda kahju näha, sest paljud jäävad rongi alla, kuigi neid ei oleks raske päästa. Mis siia vahele tuleb on see, et inimesele meeldib kasumit teenida ja raha pimestab teda. Ta on hakanud tegema täpselt seda sama, mida teevad fentanüüliga tegelejad. Ta on hakanud narkootikume müüma selleks, et saada varalist kasu. See tasub ära – selle jaoks, kes seda müüb. Ühiskondlikus mõttes on see aga katastroof. Ilmekalt näitavad seda illegaalsed narkootikumid. Oleks aeg aru saada, et legaliseerimine ei mõjuta mõnuaine tarvitamise tagajärgi.