/nginx/o/2017/02/16/6348849t1h4aab.jpg)
Sportlikud seiklejad Eduard Pukkonen, Sten-Eric Uibo ja Heiti Hallikma võtsid ette ambitsioonika uisuretke ümber Muhu saare. Juba distants ise – 75 kilomeetrit – on paras väljakutse! Lisa siia ettearvamatud jääolud, sügavad lõhed ja külmunud lainevallid... Et sellisele seiklusele vastu minna, läheb vaja karastunud keha ja külma närvi.
Julgusest, treenitusest ja jääsõidukogemusest polnud selles kambas puudu kellelgi. Julge idee Muhule tiir peale teha tuli seiklusvõistluse Xdream peakorraldajal Sten-Eric Uibol. Võib öelda, et see mees on seiklusrikkast elust läbi imbunud. Heiti Hallikmal on seiklusspordi kogemust 35 aastat, kirglik orienteeruja Eduard Pukkonen aga märgib tagasihoidliku muigega, et on aktiivselt sportinud lausa 50 aastat. Nii et juba stardipakk asub üsna kõrgel. Kui talv pakub niivõrd fantastilise võimaluse nagu tänavu, pole aega pikemalt mõelda – idee tuleb otsekohe teoks teha!
/nginx/o/2017/02/16/6348869t1hf5f1.jpg)
«Haruldane võimalus tuleb ära kasutada,» räägib Sten-Eric. «See harrastus vajab väga kiiret reageerimist. Vahel ei saa mitu aastat uiske puutuda, aga tänavu talvel on erakordsed jääolud – vähe lund, järsk külm. Meie plaan oli ideaalis jõuda ümber Muhu. Aga looduses pole võimalik kõike ette näha ja kunagi ei saa 100 protsenti kindel olla, et asi õnnestub.»
«Vahepeal ei jäänudki muud üle, kui viskasime mõne jäälõhe juures jääkuubikuid ettepoole – kus sulpsatab, sinna ei sõida.»
«Ega see 75 kilomeetrit jääl pole treenitud inimesele midagi rasket,» teatab Heiti. «Vastupidavusaladel on ju palju pikemaid distantse. Aga sellisel asjal on oma võlu – pärast 24 tundi pingutamist avanevad kehas mingid teised meeled. Ja võistlusjärgne hea tunne on alati pingutust väärt. Tiir ümber Muhu oli pigem mõnus ja võttis aega vaid viis tundi.»
Eduardi sõnul pole nad esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. «Esimesed mehed uiskudel, kes sellise tiiru teevad, võime me küll olla, aga laulusõndae järgi said sellega hakkama nii suur kui väike säinas," naerab ta. «Selline haruldane võimalus avaneb juba jääolude tõttu üliharva. Olen väga tänulik Sten-Ericule, kes julges mind ekspeditsioonile kampa võtta. Heiti on ju teada üleloomulike võimetega seiklussportlane. Küllap luges see, et olin end äsja tõestanud talisuplejana – hiljutistel uisuorienteerumisel lendasin läbi jää, ronisin sügavast veest välja ja läbisin raja. Naljatades võiks öelda, et see oligi pääse ekspeditsioonile.»
/nginx/o/2017/02/16/6348851t1hb90f.jpg)
Merejääle minek on alati riskantne ettevõtmine, nii peavad kõik tiimiliikmed olema kindlad oma vastupidavuses ja ka selles, et oskavad ohu korral käituda.
«Tegemist on üsna suurte riskidega harrastusega,» tunnistab Sten-Eric. «Avamerel uisutades varitseb alati oht jääst läbi vajuda. Ilma turvavarustuseta on jääle minek kategooriliselt keelatud – jäänaasklid, viskeliin ja tingimata sõber, kes saaks aidata.»
Tähtis on kaasa pakkida ka täiskomplekt vahetusriideid veekindlas seljakotis. Kui kukud pakasega vette mitme kilomeetri kaugusel avamerel, ronid naasklite abil välja, aga kui ei saa riideid vahetada, ega siis elulootust ei ole!
Oskus kiiresti reageerida ja külma närvi säilitada saabki riskiolukorras otsustavaks. Paanika teeb asja ainult hullemaks. «Julgestusasjad ei päästa sind, kui sa neid kasutada ei oska,» räägib Eduard. «Sul peab olema eelnevalt selge, kuidas käituda. Kui hiljuti vette kukkusin, siis esimeseks emotsiooniks oli üllatus. Kas tõesti see juhtus minuga? Tegutsed kiiresti ja automaatselt eelnevalt läbimõeldud plaani alusel – tõmbad jäänaasklid välja ja hakkad nende abil välja ronima. Kui käitud rahulikult, on probleem lihtsalt lahendatav. Tahaks loota, et need, kes pole ohuolukorras käitumist läbi mõelnud, jääle ei lähegi. Inimeste riskitaluvus on erinev ja kasvab üldjuhul kogemustega. Peab adekvaatselt hindama oma oskusi ja varustust, ebatasasel jääl uiske valitsema ja kiiresti ohtudele reageerima. Elementaarne.»
/nginx/o/2017/02/16/6348853t1h9b89.jpg)
Jäise veega nalja ei ole – kümnest minutist piisab, et inimene juba külmast kahjustada saaks ja teovõime kaotaks. Nii loebki iga minut, ja ettevaatlikkus kuulub asja juurde. «Seekord keegi veega kokku ei puutunud,» ütleb Sten-Eric. «Seevastu võib ka merejää prakku sisse sõites õnnetult kukkuda. Korra selline asi juhtus ka.»
/nginx/o/2017/02/16/6348861t1hfb8e.jpg)
Kolme seikleja matk kulges kiires tempos ja suure lustiga, kuid kõik ei läinud siiski päris plaanipäraselt. Kesselaiuni ja veidi edasi oli jää ideaalne – peegelsile ja päikesepaistes kiiskav. Mehed võtsid üles korraliku kiiruse. Matka keskmiseks kiiruseks kujunes 20 km/h, kuid siledatel lõikudel kerkis see veelgi. Sellise hoo peal tuleb olla hoolikas – jääl pole võimalik kõike ette näha. Tihti tuleb hüpata üle pragude ja väikeste vallide, seada sammu ebatasastes kohtades.
Õige pea tekkis väike vastutuul ning jääle ilmusid lumekristallidest vaibad. «Merejää võib olla väga erinev. Me nägime enamiku jää erinevaid nägusid sel retkel ära! Palju tuli ette konarlikke lõike, kus oli vaja väga head uisuvalitsemise oskust, et üldse püsti püsida,» meenutab Sten-Eric. «Tavainimene vaataks sellist jääd ja ütleks, et siin ei ole võimalik uisutada. Aga on! Lihtsalt raskeks läheb.»
/nginx/o/2017/02/16/6348867t1hdbb1.jpg)
«Eks me pidime ikka päris palju pidurdama ka – vaatad ette ja näed vaid jäävalgeid seinu!» räägib Eduard. «Aga sõidad ligemale ja ikka leiad mõne koridori, kust läbi tuhiseda. Siin-seal oli jää õhem ja mõnes kohas suisa vesi. Sa ei tea ju kunagi, kui sügav see lahtine vesi on! Vahepeal ei jäänudki muud üle, kui viskasime mõne jäälõhe juures jääkuubikuid ettepoole – kus sulpsatab, sinna ei sõida. Lõpuks ikka leiad koha, kus kannab ja saab üle minna.»
Karastunud seikleja Heiti leiab, et lõhed on mere peal sõites igal pool, seega mitte midagi erilist. Hm… oleneb, kellele. Pühapäevauisutajal võtaks korraliku lõhega kohtumine ikka kõhu alt õõnsaks.
/nginx/o/2017/02/16/6348863t1hd003.jpg)
Lisaks lõhedele ja lahtisele veele võib ette tulla ka kunstipäraseid tõkkeid. Meri külmub järk-järgult, pangad liiguvad, põrkuvad, vesi pritsib üles ja külmub kauniteks pitsilisteks jääseinteks. «Väiksemate puhul me hoogu maha ei võtnud, hüppasime üle,» meenutab Eduard. «Aga teinekord tuleb ettevaatlikult ronida, et jalgu märjaks ei teeks ja sisse ei kukuks. Ja vahel ei saagi üle, tuleb teine rada leida.»
Lõpu eel läksid jääolud õige hulluks. Võilaiu järel Muhu kagunurgas muutus olukord koguni nii räbalaks, et uisud tuli alt ära võtta. «Jäätükkidest koosnev väli ulatus silmapiiri taha ja Virtsuni oli veel kümme kilomeetrit maad,» mainib Eduard. «Ikka loodad, et ükskord lõpeb see jama ära.»
/nginx/o/2017/02/16/6348857t1h55c5.jpg)
Positiivsest mõtlemisest oli abi nagu alati – 1,7 km järel oligi rüsijääga asi ühel pool ja mehed said taas uisud alla panna. «Pärast kehva jääd saad paremini aru, kui hea on see tõeliselt hea jää. See ongi just äge, et olud vahelduvad,» ütleb Heiti.
«Tegelikult oli jää super! Tohutu ilusaid hetki oli ikka palju,» lisab Eduard. «Pärast raskemaid lõike läks lõpp juba lauluga. Oli isegi kahju, et matk hakkas lõppema. Seikluste parim osa ongi see, et sa ei tea kunagi täpselt, mis võib ette tulla. See muudab asja põnevaks ja hoiab erksust. Niipea kui mõtled, et oh, nii hästi on läinud, saad varsti korraliku katsumuse osaliseks!»
«Eks me oleme üsna riskialtid,» tunnistab Sten-Eric. «Nauding seiklusest on lihtsalt nii suur, et kipume vahel võtma julgemalt suuremaid riske. Jääle minnes tuleb aga alati esmalt veenduda, et see ikka kannaks. Tänu pikaajalisele praktikale ja õigele turvavarustusele oleme alati õnnelikult pääsenud!»
/nginx/o/2017/02/16/6348871t1ha50c.jpg)
Viis tundi avamerel kihutamist, nii et sa kunagi ei tea, mis sind järgmistel meetritel ootab? Igaüks seda kindlasti ei teeks. Kuid seiklejad ise on õnnestunud retkest vaimustuses. «Minu arvates on selliste seikluste parim osa see, et näed asju, mida muidu kunagi ei näeks,» nendib Heiti. «Sa ju ei käi tavaliselt mööda vett. Ja näha Muhumaad hoopis teise nurga alt – see on kindlasti merele tulekut väärt!»
Eduard on elamust kokku võttes iseäranis emotsionaalne: «Ilusa ilmaga ja suure kiirusega mööda piirituid jäävälju kihutada – ma ei tea vabadusetunnet, mida sellega võrrelda saaks! Täiesti erakordne tunne. Rõõm lausa kisab sul sees ja väsimust ei pane tähelegi.»
/nginx/o/2017/02/16/6348855t1hbdb4.jpg)
Eduard Pukkoneni seiklusrikkale elule võid kaasa elada Etsi blogis: spordilinn.blogspot.com.ee.
Oma sisemise seikleja saad ellu ärata Xdreami seiklusspordivõistlusel – www.xdream.ee.
FOTOD: EDUARD PUKKONEN, HEITI HALLIKMA, STEN-ERIC UIBO
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)