Kadri-Ly teekond vähist bikiinifitnessi lavale

Kadri-Ly otsustas hakata oma unistusi teoks tegema. Üks neist oli bikiinifitnessi proovimine. Foto: Koduvald

Ega vähist rääkimiseks või sellega toimetulemiseks olegi mingit standardit või juhendit. Ilmselt on inimesi, kes hoiavad oma diagnoosi ja emotsioonid enda teada. Kadri-Ly valis vastupidise tee. 

Kogu haiguse vältel on ta pidanud blogi ja valmis jagama lugu laiemalt, sest usub, et kõige kiuste aitavadki elujaatus ja usk headusesse. Aitavad teda ja aitaksid kindlasti ka teisi sarnases olukorras inimesi, kirjutab Anne-Ly Sumre Saue vallalehes.

«Tead, mis arstid ütlesid? Et melanoomi põhjustavad jah liigne päike ja vale toitumine ja vähene uni ja... aga väga oluline osa on ka ütlemata sõnadel, enese sisse halbade emotsioonide kogumisel, oma tunnete salgamisel,» on Kadri-Ly oma haigusega kooselatud kuude jooksul hakanud uskuma, et inimest mõjutavad ka sellised asjad, mille peale skeptilisemad muigaksid.

Väsimus ja kaalulangus päädis vähidiagnoosiga

Mõnes mõttes on selle noore naise lugu nagu iga teine. Elas ja toimetas oma noore inimese elu. Kodus on tal kaks pisikest pojanakatsit, seitsme- ja kaheaastane, ning peas kümned plaanid ja unistused. Ainult et hirmus väsimus oli. Kogu aeg, kogu-kogu aeg. Kadri-Ly pani selle poja beebiea arvele. Kes ei oleks väsinud, kui aasta otsa pole ühtegi ööd saanud korralikult magada. Loomulik ju.

Loomulik ei olnud aga see, kui eluaeg kõhn vibalik keha kahe nädalaga silmanähtavalt kaalu kaotama hakkas. 175-sentimeetrise pikkuse juures kukkus kaalunumber 45 kiloni, mis enam kuskilt otsast normaalne ei tundunud.

«Eks ma olin enne ka perearstile väsimust kurtnud, aga nüüd ta lasi mulle teha põhjalikumad vereanalüüsid ja uuris, kas ma ei ole märganud mingeid kahtlasi sünnimärke,» meenutab Kadri-Ly aastatagust talve.

Tegelikult oli küll. Õieti oli sõbranna ühe saunaskäigu ajal tema tähelepanu juhtinud keset selga olevale sünnimärgile. Aga nagu ikka kipuvad inimesed arvama, et halbu asju nendega ei juhtu.

Pealegi oli naine kuulnud, et midagi kahtlustada tasub siis, kui sünnimärgid sügelema hakkavad ja punaseks lähevad. Isegi nahaarsti saatekirja näpus hoides keeldus ta endale ligi laskmast mõtet, et midagi võiks olla valesti.

Nahaarsti visiit aga võttis tõsisemaid pöördeid. Kõigepealt vaatas üks doktor ja lõpuks oli arste tema ümber juba neli-viis. Naisele kirjutati välja kiirsaatekiri kirurgi juurde ja oletatav diagnoos sellel oli melanoom.

«Melanoom, nalja teete või?» oli Kadri–Ly ainuke mõte. Dr Teras vaatas naise üle ja kohe sama visiidi käigus lõikas halbaennustava moodustise tema seljalt välja. «90%-lise tõenäosusega melanoom, aga labor annab vastuse. Ja ära palun koju minnes nüüd kohe guugeldama hakka,» oli arsti soovitus.

Keskendub heale

Järgnes kolm kummalist ootusnädalat. Muidugi läks Kadri-Ly koju ja kukkus guugeldama. Ja rääkis oma loo lähedastele ära. Muidugi ta nuttis vahel ja tundus, et maapind jalge all kõigub ikka väga tugevasti. Teisel hetkel sisendas endale, et ei ole nii, see kõik on vaid valehäire. Kolmandal päeval tegi plaane, kelle hoolde oma kaks poega jätta, kui asi fataalselt lõppema peaks. Neljandal haletses ennast, et miks just tema.

Paraku olid laboritulemused halastamatud. Oligi melanoom. Kolmas staadium. Metastaasid lümfides. Keemiaravile ja kiiritusele ei allu. Operatsioon. Elupikendus viis aastat. 25-aastane naine. Täna, kui operatsioonidest on pool aastat möödas, katsub Kadri-Ly keskenduda sellele, mis kõige selle juures hästi läks.

Et sõbranna märkas. Et perearst hakkas tema väsimusele uusi võimalikke põhjendusi otsima. Et ta ise märkas enne planeeritud pikemat puhkusereisi ikka arsti juurde minna. Et ta sattus nii kogenud tohtri kätesse, nagu seda on dr Teras. Et pool aastat on ta vähivaba olnud. Et tal on nii toetav pere. Et see haiguse aeg pani teda elu ja inimeste üle järele mõtlema.

«Ma tean, et mul ei ole mingeid garantiisid. Keegi ei julge lubada, et vähk enam tagasi ei tule. Aga praegu ma ju elan. Ja kui surm on silme ees, siis teed peas puhastuse ja mõtled, mis tegelikult oluline on. Ma olen uskumatu selgusega taipama hakanud, kui tähtis on elada just praeguses hetkes. Kui vale on unistusi ja soove kogu aeg kuskile tundmatusse tulevikku suunata, et küll jõuab. Kui oluline on hoida endast eemal negatiivsust ja inimesi, kes sulle emotsionaalselt midagi ei paku. Ma usun, et paljud inimesed lähevad vähiga väga kiirelt hauda, sest nad ise enam ei usu, nad annavad vaimselt alla, mõte materialiseerub,» on noore naise silmis korraks ootamatu küpsus.

Ravi muidugi kestab. Keemiat ja kiiritust Kadri-Ly ei saa, talle määrati immuunsusravi. Mis praktiliselt tähendab, et kolm korda nädalas peab ta ennast süstima. Jätkuvad ka igakuised kontrollis käigud. Korra avastatigi veel üks kahtlane uus sünnimärk, aga selles õnneks vähirakke ei olnud. «Aga mälu! Mälu on nagu 80-aastasel. Ma vahel ei suuda meenutada toast kööki minnes, mida ma seal tegema pidin või mida ma viie minuti eest just ütlesin,» muigab Kadri-Ly.

Unistused täide. Kohe nüüd

Kadri-Ly sai täie selgusega aru, et isuga elama tuleb hakata nüüd ja kohe. Unistused ükshaaval ette võtta. Juba aastaid tagasi oli ta veeretanud peas ideed hakata tegelema bikiinifitnessiga, aga mõtte mahalaitjaid ja kritiseerijaid oli rohkem kui vaja. Niipea kui arst lubas, võttis naine ette oma vana unistuse. Algus oli muidugi õudne. Kaks kuud peale operatsiooni lamas ta ju põhimõtteliselt voodis, keha oli koormusest šokis. Aga tasapisi on kasvanud vastupidavus ja teadmised.

«Üheks motivaatoriks oli oma esinemishirmust lahti saada. Kuidagi on nii, et kui on rohkem rahvast koos, lähen ma lukku ja tunnen end halvasti. Ja ma olin jube kõhn, lootsin, et teadliku trenni ja toitumisega saan kaalu juurde ja tunneksin end oma nahas paremini,» põhjendab Kadri-Ly.

Endisest tuulepeast on saanud väga distsiplineeritud ja uskumatult pühendunud treenija. Naine ise ka täitsa imestab, kuidas see võimalik on. Seitse päeva nädalas – kaks jooksurajal, viis jõusaalis. Kui vahele jääb, annab enesetundes ja meeleolus kohe tunda. «Mu sõbranna on treener, tegelenud ise selle alaga aastaid, talle oli mul ka kergem oma haiguse lugu ära rääkida, et vastavalt treeningut ja koormusi timmida,» rõõmustab Kadri-Ly.

Viis kuud on ta nüüd treeninud, kilosid on kümmekond juurde tulnud, pluusivarruka alt joonistub juba muskelgi. Muide, erinevus n-ö niisama jõusaalis kangi tõstmisel ja sihipärasel bikiinifitnessi treeningul on see, et iga kord tegeletakse ainult ühe lihasgrupiga: üks päev on õlg, teine tuhar, kolmas kõht. Süsteemselt ja järjekindlalt. Tulemuseks peaks olema täiuslik liivakella figuur. «No ma ei luba, et ma kevadeks juba lavavalmis olen, aga sügiseks kindlasti,» usub Kadri-Ly.

Ta tahaks veel purjetamisega tegeleda. Ja klaverit õppida. Ja palju raamatuid lugeda. «Ma ei tea, mis mu tervisest saab. Keegi ei tea. Vähk võib tulla tagasi, võib mitte tulla. Ma pean praegu elama. See ongi vist olnud minu peamine õppetund. 100% tuleb hetkes olla,» ütleb Kadri-Ly.

*pealkiri on näpatud Kadri-Ly blogi pealkirjast https://livingisanattitude.wordpress.com/