Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Tasub teada: kui vanale lapsele võib breketid panna?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mida varem breketitega alustada, seda odavam tõenäoliselt on.
Mida varem breketitega alustada, seda odavam tõenäoliselt on. Foto: Panthermedia/Valery Vvoennyy

Mida varem avastada lapsel hambumusanomaalia, seda hõlpsam ja odavam on seda korrigeerida. Paraku arvavad inimesed sageli ekslikult, et ortodontilist ravi on lapsele võimalik teha alles pärast kõikide piimahammaste vahetumist.

Ortodont Kristiina Samueli kirjutas Unimedi kodulehel, et mitmeid hambumusanomaaliaid saab ravida ja ennetada juba koolieelses või varajases koolieas ning sugugi ei pea ootama hammaste vahetuse lõpuni. «Seega võiks esimene ortodontiline konsultatsioon toimuda vanuses 6-7 aastat, kusjuures igaks juhuks võiks ortodontilises kontrollis ära käia ka lapsega, kelle hambumusega näiliselt mingeid probleeme polegi. Selles vanuses lapsed on juba nii mõistlikud, et saavad aru sellest, miks peaks hambarida suus sirge olema ja miks on võib-olla selle saavutamiseks vaja kanda ortodontilist aparaati, näiteks erinevaid plaate, kapesid,» selgitas ta.

Mitte alati ei paista hambumuseprobleemid kogenematule silmale välja ning pealtnäha sirge hambarida ei pruugi veel tähendada seda, et hambumus on korras. Hambumuse probleemidele viitavad ka suur vahe ülemiste ja alumiste hammaste vahel, alumiste hammaste ülemistest eespool asetsemine või see, et hambad ei käi kokku. Kõikide nende probleemide võimalikult varajane avastamine on võtmetähtsusega, sest mida hiljem murega tegelema hakata, seda aeganõudvamad, raskemad ja ka kallimad on ravivõtted. «Lihtsam on toimetada ajal, kui lapse lõualuude väljaarenemine pole veel täielikult lõppenud ehk vanuses 9-15 eluaastat,» ütles Samuel.

Esimesel konsultatsioonil tehakse hammastest röntgenülesvõte ning selle järgi saab arst hinnata jäävhammaste algete olemasolu. Lisaks analüüsitakse hambumust, probleemide korral selgitatakse nende põhjust, erinevaid ravivõimalusi ja nende ajastust. Enamus patsientidest jääb ka edasisele jälgimisele.

Tänapäeval on üsna suur hulk lapsi, kelle hambumus on mõne muu üldtervisliku probleemi tõttu muutunud ning juba enne ortodontilist ravi vajavad nad ka mõne teise spetsialisti nagu näiteks kõrvanina- kurguarsti või müofunktsionaalse terapeudi abi. Sellisel puhul ühendavad eriarstid oma jõud ning probleem lahendatakse kompleksselt tulenevalt selle põhjusest.

Tagasi üles