/nginx/o/2015/09/30/4543273t1h5de2.jpg)
/nginx/o/2015/09/28/4536061t1hb98d.jpg)
Jaanuaris Tartu ülikooli etnoloogia osakonnas kaitstud magistritöö «Mobiiltelefoni kasutamine Nepaalis: inimkeskne lähenemine tehnoloogiale» näitab selgelt, kuidas telefonist on saanud meie lahutamatu kaaslane, üksilduse peletaja ja parim sõber.
Inimesed tunnevad mobiiltelefonide vastu inimlikku kiindumust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Magistritöö autor Merilin Piipuu sõnul oli tema eesmärgiks uurida, kuidas inimesed kasutavad ja mõtestavad tehnoloogiat. «Mind huvitas, kuidas me millegi või kellegagi suhestume, kuid lähtudes just inimese igapäevasest kogemusest, mitte inimese kui kasutaja kogemusest. Mitmed filosoofid ja antropoloogid nagu Martin Heiddeger ja Michael D. Jackson on väitnud, et inimesed suhestuvad tehnoloogiaga sarnaselt nagu iga teise elusolendiga – kord on võim meie käes, teinekord juhitakse meid,» rääkis Piipuu.
Merilin Piipuu uuris mobiiltelefonidega suhestumist 2014. aastal Nepaalis, kus tehnoloogiline areng on olnud viimasel aastakümnel väga kiire ja hüppeline. Kuigi Piipuu uurimus keskendus konkreetsete inimeste kogemusele nende spetsiifilises kontekstis, annab tema lähenemisnurk kindlasti mõtteainet teisteks sarnasteks uurimusteks. Nepaalis tehtud etnograafilistel välitöödel hindas töö autor inimeste kogemusi mobiiltelefoni kasutamisel.
Selgus, et ühelt poolt nägid nepaallased mobiiltelefoni kui tarbeeset, mis võimaldab olla liikuvam ja paindlikum ning sealjuures lahendada ka kriisiolukordi. Teisalt aga kirjeldatakse, kuidas mobiiltelefon põhjustab immobiilsust ja sotsiaalset «äraolekut». «Mobiiltelefon annab inimestele võimaluse suhelda ning korraldada oma elu praktiliselt kodust väljumata, kuid samas ei olda ka kodustega tõeliselt koos, sest telefoniga rääkides või seda kasutades lülitavad inimesed end ümbritsevast sotsiaalsest ruumist välja,» selgitas Piipuu.
Kõik uurimistöös osalenud inimesed tõdesid, et telefon juhib nende elu ning nad on tehnoloogiliste arengute osas jõuetud. Näiteks ei suutnud ükski uuritavatest lahkuda kodust mobiiltelefonita ja kui nad seda teatud põhjusel tegid, tundsid nad, et osake neist endist on puudu. See tähendab, et mobiiltelefon ei ole ainult osa neist endist, vaid omab teatud määral ka võimu nende tegevuse ja käitumise üle.
«Kui inimene on üksi, on telefon ka tema parimaks sõbraks. Samuti on telefonil oluline roll inimestevahelises suhtluses. See annab mobiiltelefonile olulise emotsionaalse laetuse, mis omakorda tähendab, et telefoni vastu tuntakse sarnast kiindumust nagu teiste inimeste vastu. Kui aga telefon ei allu meie kontrollile, siis põhjustab see ärritust, viha ning võimetustunnet,» rääkis töö autor inimeste emotsionaalsest seotusest tarbeesemega.