Haigla personal käib põõsastes suitsetamas

Suitsetades hingab inimene sisse 4000 erinevat keemilist ühendit, millest ühtegi ei ole tal tarvis. Foto: Heiko Eschrich / Panther Media / Scanpix

Peagi täitub kaks aastat ajast, mil Tartu Ülikooli kliinikumi ruumid ja territoorium muutusid suitsuvabaks – vähemalt oli hea plaan, et ei personal ega patsiendid ei peaks enam sattuma olukorda, kus nad hingavad tossu sisse ise või kolleegi abil.

Paraku selgus, et termin «territoorium» tähistab vaid 30 meetrit hoonest, kirjutab Ülle Ani Kliinikumi Lehes. Nii et aeg-ajalt märgatakse haigla personali, kes suitsetab sellisel kaugusel olevates põõsastes. Kas nikotiinil on tõesti nii võimas mõju isegi meditsiiniga hästi kursis olevale inimesele?

Kindlasti on nikotiin aine, mis põhjustab tugevat sõltuvust, kuid ei saa kõrvale jätta samaväärse tugevusega sõltuvust harjumusest. Sageli arvabki suitsetaja, et tal ei ole mingit sõltuvust nikotiinist, vaid ta vajab lihtsalt puhkepausi. Puhkepaus toimub sel juhul harjumuspäraselt suitsetades. Mis on suitsetamine meditsiinilises tähenduses? See on nikotiini manustamine inhaleerimise teel.

Teades, et nikotiinil on kindel mõju kesknärvisüsteemis, võime võrrelda selle manustamist ükskõik millise teise ainega, mis peaks mõjuma kesknärvisüsteemile. Võrdleme näiteks rahustiga. Rahustit saab manustada tabletina – sel juhul toimub esmalt imendumine maost ja soolest, mis võtab mõnda aega; järgnevalt liigub ravim vereringlusega läbi maksa, kopsude, südame, aordi aju arteritesse; ületab hematoentsefaalbarjääri ning jõuab lõpuks kohale piirkonda, kus peab toimet avaldama. Juhul kui on vajalik toime kiirem saabumine (nt psühhoosi korral), siis on võimalik ravimit manustada ka lihasesse või veeni, vähendades imendumise aega. Kui nüüd mõelda suitsetamisele, siis sel puhul manustatakse nikotiini otse kopsudesse, tänu millele jõuab see vähem kui poolele teele kõikidest muudest manustamise viisidest ja toimib ajus ülikiiresti. Seega, kui kirjeldada suitsetamise protsessi meditsiiniliselt, on suitsetamine protseduur, mille käigus manustatakse nikotiini inhaleerimise teel.

Kirjeldagem suitsetamist: esmalt tuleb võtta üks paberist toru, mis on täidetud kuivatatud taime pulbriga, mille ühte otsa on paigutatud käsn ja teine ots tuleb panna põlema. Teise otsa põlema süttimiseks tuleb käsnaga otsast tõmmata õhku enda poole – sellega luuakse parem hapniku juurdevool ja süttimine. Nüüd tuleb põlemise produkte ehk tossu tõmmata kopsu, hoida kaks kuni kolm sekundit, puhuda allesjäänud toss välja ja mõnekümne sekundi möödudes toimingut korrata, senikaua, kuni paberitoru koos täidisega on ära põlenud. Sellise protseduuri käigus jõuab imenduda üks milligramm nikotiini, millega ületatakse suitsetaja nikotiini puudujääk ajus.

Sõltuvusse jäämist nikotiinist saab iga suitsetaja ise hinnata, mõõtes ära tunnid (või minutid), mille möödudes ta inhaleerib järgmist nikotiini doosi. Lisaks nikotiinile tuleb tossu inhaleerimise protseduuri käigus paratamatult sisse hingata veel vähemalt 4000 keemilist ühendit. Ükski nendest ei ole vajalik kopsudele ega kogu organismile; ka nikotiin ei ole vajalik. Nikotiini sõltuvuse ületamiseks on olemas ravimeid. Tossu sissetõmbamise protseduuri vastu ravimid ei aita. Kuid puhkepausi on alati tervislikum pidada ilma tossu inhaleerimiseta! Kui suitsetaja ei ole endas kindel, kas ta peaks vastu «suitsupausi» ilma suitsuta, siis tuleks seda katsetada – kas või seal samas «põõsastes». Päris imelik oleks näha personali põõsas puhkepausi veetmas – aga mille poolest siis tossu inhaleerimine põõsas mõttekam on? Kui endal ei õnnestu saavutada ühte suitsuvaba päeva, ja teist, ja kolmandat jne, siis võib leida sobivat abi nõustamisest ja ravimitest.

Suitsetamise soovitan maha jätta ka kõigil teistel inimestel, olenemata sellest, kus nad töötavad.

Artikkel ilmus esmakordselt Kliinikumi Lehes.