Kaal küsitles kokku 37 inimest, kelle seas oli psühhiaatreid, kliinilisi psühholooge, perearste ja -õdesid ning praeguseid, endiseid ja potentsiaalseid alkoholiravi patsiente. Uuringu eesmärk oli mõista eri osapoolte toimimispraktikaid, kogemusi ja uskumusi alkoholiravist Eestis.
Selgus, et alkoholi liigtarvitamisega seotud probleemi ühiskonnas küll tunnistatakse ja Eestis on sellega tegelemiseks ka piisavalt pädevaid spetsialiste ja nüüdisaegseid ravivõimalusi, kuid sageli ei oska inimesed oma alkoholi tarvitamist hinnata. Alkoholiprobleemidega kimpus olevad inimesed ei tea ka tihti, kelle poole murega pöörduda ega julge abi otsida, sest kardavad häbimärgistamist ja töölt lahtilaskmist. Seetõttu jätab enamik neist arsti juurde minemata ja kui nad sinna ka jõuavad, siis ei pruugi ei arstil ega patsiendil olla haiguse ohjes hoidmiseks piisavalt motivatsiooni.
«Inimene on hea ja lugupeetud töö juures, tuleb mingite kaebustega ja selgub, et maksanäitajad on väga kehvad. Hakkad küsima ning siis tuleb välja, et: no mis see – ma ei tea mitu – õlut iga õhtu siis juua on?» kirjeldas uuringus üks perearst olukorda.
57 protsenti küsitletutest nõustus väitega, et harjumuspäraselt kaks kuni kolm korda nädalas paar jooki (klaasi, pitsi) alkoholi pruukiva inimene ei ole liigtarvitaja. Kui see on piir, millest üle minnes võib inimesel alkoholiga probleeme tekkida, siis veelgi murelikumalt tasuks ekspertide sõnul suhtuda väitesse, et liigne alkoholitarbimine ei ole probleem seni, kui inimene saab oma pere- ja töösuhetega hakkama. Selle väitega nõustus 48 protsenti Eesti küsitletutest.