Karm statistika: iga viies põeb elu jooksul depressiooni

Depressioonis inimene on haiguse süvenedes omandanud harjumuse olla õnnetu. Foto: SCANPIX

Praegu on depressioon puuet ja töövõime kaotust põhjustavatest haigustest leviku poolest veel kolmandal kohal, kuid ennustuste kohaselt tõuseb see 2030. aastaks esimesele kohale.

Oma eluea jooksul haigestub depressiooni 15–20 protsenti inimestest, naised rohkem kui mehed, kirjutab Terviseuudised. Noorte inimeste surma põhjuste seas on teisel kohal enesetapud, millest 50 protsenti tehakse depressiooni tõttu.

Depressiooni kolm diagnostilist kriteeriumit on alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Seisund muutub päevast-päeva vähe ja kestab vähemalt kaks nädalat.

Kolm staadiumit

Praegu kasutusel olevad meeleoluhäirete jaotamise põhikriteeriumid on koostatud eelkõige nii, et võimaldada kiiresti kindlaks teha kliinilisi häireid, eristades neid nii raskusastme, korduvuse kui ka kliinilise eripära alusel. Lisaks tuleb ravi aspektist eristada depressiooni teistest meeleoluhäiretest – bipolaarsest häirest, tsüklotüümiast ning düstüümiast.

Esineb kerget, mõõdukat ja rasket depressiooni:

Kerge depressiooniga on inimesel mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult.

Mõõduka depressiooniga isikul on harilikult märgatavaid raskusi sotsiaalses, tööalases ja koduses tegevuses.

Raske depressiooni puhul on väga ebatõenäoline, et isik on suuteline jätkama sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust, välja arvatud väga osaliselt või piiratud ulatuses. Raske depressiooniga patsiendil esineb tavaliselt tugev kurbus või rahutus. Enesehinnangu alanemine või ülearusus- ja süütunne on sageli juhtivad ning eriti rasketel juhtudel on reaalne enesetapuoht.

Oma olemuselt pole depressioon isoleeritud, bakteriaalse infektsiooni moodi häire, mida on vaja hakata ravima siis, kui see ootamatult inimest tabab. Depressiooni kliiniline pilt kujuneb aga pikema aja jooksul, sageli inimesele endale märkamatult.

Tekib kurbade mõtete korduvus

Depressioon on kogetav kui emotsionaal- ja mentaalsfääri puudutav haigus ning funktsionaalsest aspektist võiks selle kujunemise kokku võtta järgmiselt: elusündmuse tagajärjel aktiveerub inimeses intrapersonaalselt emotsionaal-mentaalne reaktsioon. See tähendab vastavate närvivõrgustike aktiveerumist.

Kui inimene jääb korduvalt mõtlema depressiivse kalduvusega mõtteid ja tundma samalaadseid emotsioone, siis taasaktiveerib ta vastavaid neuraalseid võrgustikke. Kui see juhtub pidevalt, siis muutub selline võrgustik püsivamaks. Tugev võrgustik sissekäidud rajana omakorda soodustab just depressioonile omaste emotsioonide ning mõtete taasaktiveerumist. Võiks öelda, et depressioonis inimene on haiguse süvenedes omandanud harjumuse olla õnnetu. Selline muutus ei jää tagajärjeta. Esialgu inimese enesetunne halveneb ja tema sotsiaalsed suhted saavad kannatada. Kui seisund kestab pikka aega, siis võib ta muutuda suhtlemis- ja töövõimetuks.

Osa teadlaste arvatest vallandab, võimendab ja võimalik et isegi osaliselt põhjustab depressiooni ühiskonnas valitsev intrapersonaalsete oskuste defitsiit – struktuursete baasoskuste puudus õigeaegselt reguleerida ning suunata oma emotsionaalseid, mentaalseid ja tähelepanuga seotud sündmusi. Need oskused puuduvad, kuna siiani on inimest käsitletud pigem kui bioloogilist robotit, kus füüsiline funktsioneerimine on olnud esikohal ja inimestevahelisi suhteid ei peeta sama tähtsaks.