Suhkur – rasvumise patuoinas?

Eesti inimesed saavad suure osa suhkrust magusatest pagaritoodetest. Foto: Roman Tsubin / Panther Media / Scanpix

Rasvumisepideemia on vallutanud maailma. Kui mõned aastakümned tagasi süüdistati inimeste rasvumises toidu liigset rasvasisaldust, siis nüüd on rasvumise patuoinaks kerkinud suhkur.

Vanarahva tarkuse kohaselt soovitati ehmunud inimestele anda rahustamiseks juua suhkruga magustatud vett, nüüd räägitakse, et suhkur ärritab inimest. Internetist võib lugeda, et suhkur kahjustab organeid, kaasa arvatud aju, süda, maks, kiirendab vananemist ning põhjustab enneaegset surma. Arvatakse, et  suhkur on isegi ohtlikum kui narkootikumid. Kui seda kõike uskuda, kas peaksine suhkrust loobuma?

Alternatiiviks on sünteetilised magusained, mida toidu lisaainete nimistus on kümmekond. Enamiku magusainete magusus on sadu kordi suurem kui suhkrul, mistõttu neist saadav toiduenergia on tühine. Sünteetilisi magusaineid kasutavad diabeetikud, et vähendada suhkru hulka dieedis ja sellega ka veresuhkru liigset tõusu.

Mõnel maal, eriti USA-s, on magusained populaarsed inimeste hulgas, kes on hädas liigse kehakaaluga. Sel aastal avaldatud uurimuse kohaselt kasutab seal magusaineid tervelt 25 protsenti lastest ja 41 protsenti täiskasvanutest. Mida suurem on inimese kehakaal, seda sagedamini ta neid kasutab. Suhkruasendajaid kasutatakse palju karastusjookides, aga ka hommikuhelvestes, jogurtites, pudingites, maiustustes, kondiitritoodetes ja mujal. USA-s võib leida ligi 4000 suhkruasendajatega toiduainet.

Kui esimest korda ligi 30 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides reisisin hämmastas mind niivõrd suur rasvunud inimeste arv. Mustanahalised ja valged, noored ja vanad, lääne- ja idarannikul – neid leidus kõkjal! Aga kauplustes oli peaaegu iga tuntud karastusjoogi kõrval suhkruvaba alternatiiv. Selles pole midagi imestada, kuna ameeriklased joovad maailmas kõige rohkem karastusjooke – ligi 150 liitrit elaniku kohta aastas. Tollal kandsid need märget diet. Hiljem leiti, et selline nimetus on veidi ahistava tähendusega ja nüüd kannavad neist paljud nimetust light, zero või muu analoogilise tähendusega sõna.

Sünteetilistest magusainetest on vanim sahhariin, mis sünteesiti juba 19. sajandi lõpul. Möödunud sajandi 70. aastatel avastati, et sahhariin põhjustab katserottidel põiekasvajat, mistõttu keelustati see Kanadas, kuid Ameerika Ühendriikides pidid sahhariini sisaldavad toiduained kandma vastavat hoiatust etiketil. Hilisemad uurimused näitasid, et inimestel sellist ohtu ei ole, misjärel need kitsendused tühistati.

Möödunud sajandi lõpul võeti kasutusele aspartaam, mis on 200 korda suhkrust magusam. Aspartaam sobib kohvi ja tee magustamiseks, kuid pikaajalisel kuumutamisel laguneb. Harvaesineva haiguse fenüülketonuuria põdejad peavad aspartaami tarbimisest loobuma. Ühest küljest on  aspartaam kõige populaarsem magusaine, teisest küljest võib meedias leida arvamusi, et aspartaam on mürk, mis kahjustab peaaju, põhjustab pimedaks jäämist ja veel muid kahjustusi.

Samal ajal tuleb tõdeda, et aspartaam on kõige põhjalikumalt uuritud toidu lisaaine. Arvukad sõltumates laborites tehtud uuringud on tõestanud, et aspartaam on inimesle ohutu.  Aspartaamile on maailma terviseorganisatsioon (WHO) kehtestanud päevase ohutu koguse, mis on 40 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta. Seega võib näiteks 50 kilogrammi kaaluv inimene tarbida maksimaalselt kaks grammi aspartaami päevas, kuid arvestades, et aspartaam on 200 korda magusam kui suhkur, on sellise koguse aspartaami tarbimine ebatõenäoline. USA-s Saksamaal Soomes ja Kanadas tehtud uuringud näitavad, et aspartaami tarbitakse vaid kaks kuni kümme milligrammi kilogrammi kohta päevas.

Selle sajandi alguses lubati Euroopa Liidu maades kasutada sünteetilist magusainet sukraloosi, mis on 600 korda suhkrust magusam ja talub ka kuumutamist. Sukraloos on saadud suhkrust kui kolm hüdroksüülrühma on asendatud klooriga. Ka sukraloosiga on probleeme, kuid seda põhiliselt reklaamimise pärast. Nimelt kasutatakse sloganit «It`s made from sugar, so it tastes like sugar,» (See on valmistatud suhkrust, seepärast see maitseb nagu suhkur), mis on ajanud marru suhkrutööstuse esindajad. Nii ongi see reklaam keelatud Prantsusmaal, kuid lubatud Ameerika Ühendriikides.

Eestis on sünteetiliste magusainete tarbimine tagasihoidlik ja nendega magustatud toiduaineid vähe. Tuntumad on karastusjoogid. Raske iskuda, et isegi «limonaadimaksu» kehtestamine nende tarbimist oluliselt suurendab. Eestis ei ole e-ained eriti populaarsed, samas suureneb mahetoidu osa meie toidulaual.

Mis puutub suhkrusse, siis seda tarbitakse liiga palju. WHO soovituste kohaselt on lisatud suhkru tarbimise soovituslik ülempiir kümme protsenti toiduenergiast, mis 2000 kilokalorit sisaldava dieedi puhul on 50 grammi. Eesti elanikud tarbivad suhkrut üle kahe korra rohkem, kuid tunduvalt rohkem kui karastusjookidest saadakse suhkrut kondiitritoodetest ja maiustustest.

Suhkru liigtarbimine võib põhjustada mitmeid terviseprobleeme. On tõestatud seos hambakaariese ja suhkru liigtarbimise vahel. Selle riski vähendamiseks tuleks loobuda sagedasest magusa näksimisest ja pöörata suuremat tähelepanu suuõõne hügieenile. Suhkru pidev liigtarbimine suurendab riski haigestuda II tüüpi (insuliinresistentsesse diabeeti), kuid selle kujunemiseks on vaja ka pärilikku eelsoodumust. Lisatava suhkru vähendamiseks oleks vaja muuta seadusandlust, mis teeks kohustuslikuks lisatava suhkru esitamise toidu märgistusel. Selleks on vaja vastavat Euroopa Liidu direktiivi.

Eestis suureneb rasvunud inimeste arvukus ja selles ei ole süüdi ainult lisatava suhkru liigtarbimine, vaid ka muude süsivesikuterikaste toiduainete (valge sai, pastatooted jms), rasva ja alkoholi liigtarbimise kõrval vähene kehaline aktiivsus. Hiljuti avaldati Eesti riiklikud toitumis- ja liikunissoovitused kuid meedias pöörati tähelepanu eeskätt toitumissoovitustele. Vähene kehaline koormus võib edukalt suhkru kõrval rasvumise patuoinaks konkureerida.