Parkinsoni põdev mees: olen pärast 20 aastat endiselt reibas

Vähenenud töövõimega inimesi ei lasta tulevikus käed rüpes istuda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hiiliva algusega Parkinsoni tõbi vähendab liigutuste ulatust ja kiirust, muudab kehaasendit, põhjustab lihasjäikust, värinat ja tasakaaluhäireid. 

Ahti Jundas, Parkinsoniliidu juhatusest, põeb haigust ise juba 20 aastat ja on omalaadne nähtus, sest haigusest hoolimata ikka aktiivne. «Eesti liidus on natuke üle 400 liikme, põhitegevus toimub kohalikes ühingutes: peame iga-aastast konverentsi, suve- ja talvelaagreid, kus toimuvad oreinteerumised, loengud ja käelised tegevused,» kirjeldab ta. Teeme kaarte, meisterdame, midagi, millega, kõik hakkama saavad. Parkinsonihaigel inimesel Jundase sõnul motoorika muutub, käed-sõrmed jäävad kangeks, kuid meisterdamine aitab.

Parkinsoni tõve korral kahjustub ajus asuv musttuum ehk substantia nigra. Musttuumas toodavad pigmenteerunud rakud dopamiini, mis toimib keemilise ülekandeainena ehk neuromediaatorina, dopamiini abil kantakse närvirakkude vahel edasi impulsse, mis tagavad sujuvad ja kontrollitud liigutused. Kuna dopamiini tootmine väheneb, tekivad Parkinsoni tõve sümptomid: liigituste aeglust, lihasjäikust, värisemist ja tasakaalu halvenemist, mis toob kaasa raskused igapäevaste tegevuste sooritamisel.

Enamasti on sümptomid ühel kehapoolel väljendunumad ja asümmeetria püsib haiguse kulgedes. Siiski ei peaks haige passiivseks muutuma, vaid jalutamine, kepikõnd, veloergomeeter ja ujumine on päevakavas omal kohal. Tuge saavad pakkuda pereliikmed, füsio- ja tegevusterapeudid.

Parkinsoni tõbi on sagedasemaid kroonilisi neuroloogilisi haigusi, mis avaldub põhiliselt kesk- ja vanemas eas. Eestis on kokku umbes 2000-2500 Parkinsoni tõvega inimest.

Parkinsoni tõve sümptomeid saab raviga oluliselt leevendada, kuid mitte välja ravida. Tegemist on kroonilise progresseeruva haigusega, mille ravi kestab aastaid.