Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/28/6602463t1hb9e0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/03/12/1633606t1hdc4c.jpg)
Bioonilised jäsemed on küll teaduse viimane sõna, kuid siiski ei kasuta neid igaüks. Mis võib olla põhjus?
Lihasimpulsside abil kontrollitavad bioonilised proteesid on kasutusel olnud juba 1960ndatest, kuid tol ajal tehnoloogiliselt üsna piiratult. Protees töötab nii, et jäseme amputeeritud otsale pannakse andurid, mis kannavad edasi elektrilisi impulsse kontrollides kunstkätt või -jalga. Probleem on selles, et sensorid korjavad impulsse rohkem kui ühelt lihaselt. See vähendab liigese töötamise tulemuslikkust, jala või käe opereerimine tahab palju harjutamist ja muudab kunstjäseme kasutamise aeglaseks, ebatäpseks ja ärritavaks.
Biomehhatroonilised lahendused muutuvad siiski üha peenemaks ja täpsemaks, ühendades inimese lihaseid, skeletti ja närvisüsteemi seadmega, et anda tagasi funktsioonid ja saavutada kontroll liikumise üle.