Kuigi kuuldeaparaati peaks kasutama igapäevaselt, kipuvad vanemaealised seda soovitust eirama ja häbenevad ka aparaati kasutada, rääkis Tartu ülikooli kliinikumi kuulmiseõde Tiia Johannes.
Kuulmisõde murrab müüte: aparaadi kasutamist ei tasu häbeneda
Kuulmiseõe vastuvõtt on mõeldud kuulmislangusega patsientidele, kes enamasti on juba kuuldeaparaadi kasutajad või alles hakkavad esmakordselt abivahendit taotlema, kirjutatakse Kliinikumi Lehes.
See aga ei tähenda, et vastuvõttu satuvad vaid eakad patsiendid. Tiia Johannese sõnul kohtab tema vastuvõtul igas vanuses inimesi, sealhulgas ka väikeselapsi ja noorukeid. «Eestis sünnib sõltuvalt sündide arvust 15–17 kuulmislangusega last aastas. Saanud kõrvaarstilt diagnoosi, otsustakse edasine tegevus – kui tegemist on raske kuulmislanguse või kurtusega, tuleb paigaldada sisekõrva implantaat, kui mõõduka või kergema kuulmislangusega, aitab kuuldeaparaat,» selgitab õde Tiia.
Õigeaegne kuulmisprobleemi avastamine on lastel edasise arengu jaoks äärmiselt oluline, et areneks eakohane ja korrektne kõne. «Lapsed on kõige paremad aparaadikandjad, kuna nad õpivad sellega elama varakult ning see tundub neile loomulikuna,» lisab kuulmiseõde. Vastupidi on aga vanemaealistega, kes ei kanna aparaati nii tihti, kui võiks ja peaks. Põhjuseid on kuulmiseõe sõnul mitmeid – esiteks on aparaadiga kuulmine alguses harjumatu, kuna paljud helid ja hääled on võõrad ja ebamugavad ning võivad esialgu häirida. Teiseks materiaalne pool – pensionärid ei soovi enda aparaati «kulutada» ning selle vältimiseks panevad abivahendi kõrva vaid õhtuti uudiseid kuulates ja vaadates. Samuti häbenetakse kuuldeaparaadi kasutamist.
Inimesed õpivad väärtustama kuulmist siis, kui nad enam ei kuule.
Tiia Johannes püüab neid müüte murda ärgitades patsiente kuulmisaparaati igapäevaselt kasutama. «Ideaalis võiks aparaat olla kõrvas kogu päeva, minimaalselt aga 3–4 tundi,» sõnab ta. Lisaks toonitab kuulmiseõde, et kuuldeaparaate on võimalik saada riigipoolse soodustusega. Selleks on vaja patsiendil taotleda arstitõendi alusel isikliku abivahendi kaart. Taotluste vastuvõtmisega ja kaartide väljastamisega tegeleb 2016. aastast sotsiaalkindlustusamet. «Patsiendil on õigus taotleda uut aparaati iga nelja aasta tagant ning arstitõendi alusel ka mõlemasse kõrva,» lisab õde. Kuuldeaparaate ja muid kuulmisabivahendeid saab riigipoolse soodustusega osta inimene, kellel on kuulmislangus rohkem kui 30 detsibelli.
Aparaat väljastatakse kuulmiseõde vastuvõtul, kus see seadistatakse vastavalt patsiendi kuulmislanguse eripärale. Näiteks oli vastuvõtul vanahärra, kes tuli välja vahetama enda 14 aasta vanust aparaati. Härra kuulmisuuringu põhjal ei olnud tema kuulmislangus süvenenud, vaid jäänud samale tasemele, ent probleemiks oli kõrge helisagedusega helide kuulmine. Sellele vastavalt seadistas Tiia Johannes läbi arvuti patsiendile sobivaima programmi, et aparaat täidaks enda eesmärki ja parandaks elukvaliteeti, mitte ei tekitaks liigset ja häirivat müra juurde. Ühtlasi sai vanahärra küsida vastuvõtul üle kõik kuulmist ja aparaati puudutavad küsimused ning õppis sealsamas uue kuuldeaparaadi paigaldust ja kasutamist. Vastuvõtult lahkudes oli eakas patsient tänulik, et suudab edaspidi raadiouudiseid kuulates eristada täpsemalt kõnet ning saab aru täielikult edastatava sisust.
Vastuvõtule pääsemiseks tuleb aeg kinni panna kuulmiskeskuse sekretäri juures või telefoni teel, saatekiri ei ole selleks vajalik. Ooteaeg kuulmisõe vastuvõtule on keskmiselt kaks nädalat, ent vahetult pärast kõrva-nina-kurguarsti vastuvõttu saab esmase informatsiooni edasiste vajalike tegevuste jaoks kohe samal päeval kuulmiseõe kabinetist. Vastuvõtupäeval väljastab Tiia Johannes keskmiselt 5–6 kuulmisaparaati. Oluline osa kuulmiseõe tööst on kuulmislangusega patsientide ja nende lähedaste nõustamine. «Kuulmislangus on nähtamatu puue, sellega peab õppima elama nii inimene ise kui ka tema lähedased,» sõnab õde. Lisaks õpetatakse vastuvõtul hooldama ja käsitsema kuulmise abivahendeid, võetakse kõrvaotsikute tegemise jaoks kõrvast jäljendeid ning õpetatakse otsikute kõrva panemist ja hooldamist.
Tiia Johannes on töötanud kliinikumis kuulmislangusega patsientidega aastast 1994. Selle ajaga on muutunud palju, ennekõike tehnika. «Minu töö algusaegadel kasutati Tondi Elektroonika tehases toodetud analoogtüüpi aparaate, nüüd on aga kõik aparaadid digitaalsed,» kirjeldab ta. Praegusel ajal on tavalisele kuuldeaparaadile võimalik seadistada mitu spetsiaalselt konkreetsele patsiendile sobivat kuulamisprogrammi. Kord aastas tuleks käia vastuvõtul aparaati hooldamas ja seadistamas. Lisaks saab kaasaegsetest aparaatidest kätte ka logiandmed, kui palju patsient aparaati kasutanud on. See on oluline just laste puhul, kes korrektse kõne arenemiseks peavad aparaati kandma kogu päeva. Tiia Johannese sõnul kohaneb ka meie ühiskond ja panustab kuulmislangusega inimeste käekäiku. 2012. aastal paigaldati Vanemuises suure maja teatrisaali induktsioonisüsteem ehk silmusvõimendi, mille abiga on kuuldeaparaadiga inimesel võimalik kõnet ja muusikat paremini ning selgemini kuulda. Silmussüsteemi kasutamiseks peab kuuldeaparaadis olema induktsioonivälja vastuvõttu võimaldav programm.
Eestis esineb palju pärilikku kuulmislangust. Lisaks võib kuulmislangus tekkida erinevate haiguste ja peatraumade tagajärjel ning ka liigsest mürast. Praeguse aja noored saavad väga palju ise ära teha enda kuulmise hoidmiseks. Näiteks kõrvasisesed kõrvaklapid võiks vahetada kõrvapealsete vastu, et hoida enda kuulmisnärvi otse kõrva suunduvast mürast. Kõrvaklappide kasutamisel tuleb valida õige helitugevus – ühe meetri kaugusel olev kõrvalseisja ei tohiks kuulda, mida klappidest kuulatakse, põhjendab Tiia Johannes. Tugeva müra keskkonnas tuleks rohkem kasutada kuulmise kaitsevahendeid, kõrvatroppe ja müra summutavaid kõrvaklappe. Kui kuulmislangus on tekkinud sisekõrva kahjustuse tagajärjel, on see pöördumatu ning jääb saatma kogu eluks. Seetõttu paneb kuulmiseõde südamele: «Inimesed õpivad väärtustama kuulmist siis, kui nad enam ei kuule. Seega, hoidke enda kuulmist!»