Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/28/6602463t1hb9e0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/25/6591301t1h2d6a.jpg)
Eesti puugid on tigedad. Nende puhul ei kehti ütlus «mis ei tapa, teeb tugevaks». Kodumaised puugid võivad levitada kaht haigust: entsefaliiti ja borrelioosi. Puukentsefaliiti põhjustab flaviviiruste perekonda kuuluv TBE-viirus (tuleb ingliskeelsest terminist tick-borne encephalitis – toim), mida kannavad edasi peamiselt puugid. Ligikaudu poolel juhtudel võib see põhjustada pikaajalisi või püsivaid neuroloogilisi tüsistusi ja isegi surma.
Puukentsefaliit ründab kesknärvisüsteemi ning satub organismi võsapuugi või laanepuugi hammustuse tagajärjel. Kuna viirus peitub puugi süljes, nakatub inimene tegelikult kohe hammustuse hetkel. Seega ei pruugi putuka kiirest väljatõmbamisest piisata, et end puukentsefaliidi vastu kaitsta. Tihti ei märgatagi puugihammustust, sest vereimeja on end juba lahti lasknud. Samuti võib noor puuk olla veel väga väike, mistõttu ongi inimesel teda raske ära tunda või leida.