Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Arst: juba 30ndates naistel on lapsesaamisega probleeme

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui lapsesaamine edasi lükata, siis tasub olla teadlik kaasnevatest riskidest. | FOTO: Panther Media/Scanpix/Andriy Popov

Tänapäeva kiire elutempo juures pole imestada, kui lapsesaamine lükatakse pidevate asjatoimetuste või parema elujärje lootuses aina edasi.

«Üks moment 40-aastane naine avastab – ma olen töötanud, ma olen reisinud, nüüd ma tahan last, aga võimalused selleks on juba nii väikeseks jäänud,» rääkis Elite kliiniku juhataja ja viljatusraviarst Andrei Sõritsa. Tohtri hinnangul ei saa aga naist süüdistada, et tema eluplaanid olid teistsugused. Naine ei olnud ilmselt lihtsalt teadlik, et tema võime lapsi saada on selleks ajaks umbes poole väiksem kui näiteks kümme aastat varem.

Kui 1992. aastal oli Eestis esmasünnitaja vanus keskmiselt 21 eluaastat, siis nüüd, 25 aastat hiljem, on see 29 eluaastat. Sõritsa sõnul on naistel järglaste saamiseks keskmiselt 20 aastat – 20ndast eluaastast 40ndateni. «Kui võtta sellest kümme aasta maha, siis on kohe pool läinud,» selgitas ta. Juba 30ndates esinevad naistel sageli probleemid, mis segavad järglaste saamist, näiteks haigestutakse endometrioosi (krooniline haigus, mille puhul emakaõõnt vooderdava limaskesta (endomeetriumi) taoline kude paikneb kolletena väljaspool emakat – toim.). «Viis kuni kümme aastat tagasi oli naise paljunemissüsteem täiesti korras, aga nüüd on kraan kinni ja peame opereerima,» selgitas doktor. Ta lisas, et kunagi ei saa täpselt öelda, kui kaua hästitoimiv süsteem vastu peab.

Samuti kasvab vanusega ka laste väärarengute risk. 25-aastaselt ei ole inimene geneetiliselt nii palju muutunud kui 40ndateks. «Peale 40. eluaastat langeb naiste fertiilsus dramaatiliselt,» nentis Sõritsa. Seda aga ei ole näha ega tunda, sest enesetunne on sageli samasugune nagu 30ndates. Langenud viljakus pole nagu halvenev silmanägemine või vähenenud kuulmine, mis endast igapäevategevustes pidevalt meelde tuletab. Ka ei tähenda hea ja terve välimus automaatselt seda, et ka inimese reproduktiivse süsteemiga on  kõik hästi.

Peale 40ndat eluaastat langeb naiste fertiilsus dramaatiliselt.

Mõnikord öeldakse arstile: aga mu vanaema sünnitas veel 55-aastaselt, miks siis mina ei saa. «Nad ei arvesta, et vanaema sünnitas viis last, lisaks veel seitse rasedust katkes või lapsed surid, ja sel juhul võib see süsteem tõesti ka 55-aastaselt töötada,» selgitas arst. Ta lisas, et paljunemissüsteemi töökorras hoidmiseks oleks kõige parem sünnitada lapsi iga kahe aasta tagant.

Vähe tuntud külmutamine

Üks võimalus saada terveid lapsi ka vanemas eas on lasta oma munarakud külmutada. Eestis saab seda teha näiteks Elite kliinikus, Nova Vita kliinikus ja Ida-Tallinna keskhaiglas. Sõritsa sõnul on munarakkude külmutamine efektiivne ja tulemuslik meetod. «Me hakkasime seda tegema siis, kui reaalselt nägime, et sellest on kasu,» ütles arst.

Dr Andrei Sõritsa operatsioonisaalis, kus munarakkude võtmine läbi viiakse. Protseduur ise kestab vaid 10 minutit. Ta hoiab käes munarakkude võtmiseks vajalikku seadet. | FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Munarakke saab külmutada alates 15. eluaastast. Kõige sobivamaks peab arst aga naisi vanuses 25 kuni 30 eluaastat. «35 on juba natuke hilja ja 40 – see on juba tule kustutamine,» lausus tohter. Seda seetõttu, et tõenäosus saada 40ndates aastates külmutatud munarakkudest veel laps on 15 protsenti. «Samas on 15 protsenti parem kui mitte midagi,» jäi doktor optimistlikuks. Lisaks tõdes ta, et asi on suhtumises ning inimene saab ise otsustada, kas see protsent on tema jaoks mõttekas. «Siiski on väga hea, et praegu on meil selline võimalus olemas,» lisas Sõritsa.

Tavaliselt uurivad naised munarakkude külmutamise võimaluse kohta aga alles siis, kui «rong on juba läinud» ning tuleb kasutada hoopis doonormunarakke. Näiteks tullakse pärast vähiravi fertiilsusteste tegema ja kuuldakse, et enne keemiaravi oleks olnud võimalus ka oma munarakud külmutada. «Tavaliselt näeme seda, kuidas imestatakse – oi, ma ei teadnud, et see võimalus on olemas, miks keegi pole rääkinud –, kas tõesti on see võimalik,» kirjeldas arst. Palju olenebki tema sõnul inimese enda teadlikkusest ja oskusest oma elu planeerida. «Inimene peab otsustama, kas sõidab Türki puhkusele või külmutab oma munarakud. Hind on sama, aga puhata palju mõnusam,» tõi ta näiteks.

Mõni töökoht aga soosib munarakkude külmutamist. Näiteks Facebook võimaldab oma töötajatele alates 2014. aastast tasuta munarakkude külmutamist, sest just sünnitamiseks sobilikus eas on naisel ka kõrge tööpotentsiaal. «Kui naine läheb sünnitama, siis läheb palju aega, eriti kui ta sünnitab mitu last järjest,» selgitas Sõritsa. Tema hinnangul panebki see mõtlema, kuidas tänapäeva ühiskonnas kiires elurütmis paljunemisvõimet mitte kaotada. «Tegelikult on see ikka number üks,» märkis ta.

Protseduur pole keeruline

Enne munarakkude külmutamist tehakse fertiilsustestid ning naine peab läbima samasuguse hormoonravi nagu kunstliku viljastamise puhul. Külmutamiseks võetakse naiselt korraga umbes 10–15 munarakku. Protseduur kestab kümme minutit. Neist munarakkudest hakkab hiljem õigesti viljastuma umbes 70 protsenti ning head embrüod saab neist umbes viiest. Kokku võtab munarakkude külmutamise protsess umbes neli kuni kuus nädalat.

Pärast naiselt munarakkude eemaldamist tuleb neid hoolikalt käsitleda. Külmutamiseks tuleb munarakud ära puhastada, selleks kasutatakse erinevaid lahuseid. Igas lahuses peab munarakk olema kindla aja – alguses kauem ja lõpuks vaid mõned sekundid. «Pean nobe olema, et aeg üle ei läheks,» ütles laboris töötav embrüoloog Maarja Kõiv. Ta lisas, et munarakkudega tegelemisel tuleb olla väga hoolikas. «Kogu aeg pean mõtlema, et munarakud poleks liiga kaua väljas, et nad ei saaks külma, sest kõik see mõjutab hilisemat embrüo kvaliteeti,» rääkis Kõiv.

Dr Andrei Sõritsa ja embrüoloog Maarja Kõiv näitavad ekraanil, kuidas näevad välja puhastatud munarakud. | FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Munarakkude külmutamise ajalugu on Sõritsa sõnul aga üsnagi lühike. «Kui vaatame, mis on muusikaajaloos toimunud selleks, et jõuda ooperi kirjutamiseni, siis meie oleme praegu alles seal maal, kus mängitakse parmupilli,» rääkis doktor.

USA andmetel ei kasuta 50 protsenti oma munarakke külmutanud naistest neid hiljem mitte kunagi. Kolmandik kasutab neid enda jaoks ja kolmandik teatab, et ei ole leidnud veel endale õiget partnerit. «Eesti seaduste järgi saab külmutatud munarakke kasutada kuni 50. eluaastani,» rääkis Sõritsa ja lisas, et samamoodi on see ka Euroopas. Mis aga saab ülejäävatest munarakkudest, otsustab nende omanik. Kui naine seda lubab, võivad neist saada doonorrakud või saab neid kasutada teadusuuringutes, kuid omanik võib paluda need ka hävitada.

Fakte

  • Esimene kunstlikult viljastatud laps sündis 1978. aastal Suurbritannias.
  • Esimene katseklaasibeebi sündis Eestis 1995. aastal.
  • Külmutatud munarakkude viljastamise teel saadud esimene beebi sündis maailmas 1986. aastal, Eestis Elite kliinikus 2015. aastal.
  • Praeguste uuringute järgi munarakkude kvaliteet külmutamisel ja hoiustamisel ei lange.
  • Maailmas on üle 10 000 lapse sündinud külmutatud munarakkudest.

Seemnerakkude külmutamine

  • Seemnerakkude külmutamine on tunduvalt lihtsam kui munarakkude külmutamine.
  • Esimene laps külmutatud spermatosoididest saadi 1953. aastal.
  • Näiteks Elite kliinikus on praegu umbes tuhat külmutatud munarakku, aga seemnerakke on mitu tuhat ning iga doos sisaldab miljoneid spermatosoide.
  • Osas riikides on tavaks, et kui mees läheb sõjakoldesse, siis enne minekut tema sperma igaks juhuks külmutatakse. Seda juhuks, kui ta ei naase või tuleb haavatuna. Eestis seda ei tehta.
Tagasi üles