Bipolaarne häire on suhteliselt sage ja tihti vaegurlust põhjustav meeleoluhäire, kirjutab ajaleht Meditsiiniuudised.
Bipolaarne meeleoluhäire võib viia puudeni
Termin «bipolaarne» tähistab kahte tüüpi meeleolumuutuste esinemist ehk meeleolu kõikumist ühest äärmusest teise.
Häire positiivsele faasile ehk maaniale omased sümptomid on: püsivalt kõrgenenud, ekspansiivne või ärrituv meeleolu, kõrgenenud enesehinnang või suurusluulud, vähenenud unevajadus, kõnetung, kõrge mõttelend, tähelepanu hajumine, suurenenud tegutsemisaktiivsus või psühhomotoorne rahutus.
Kaasneda võib ülemäärane kalduvus nauditavatele tegevustele, millel on suur potentsiaal ebasoodsateks tagajärgedeks.
Vastandina esinevad negatiivsele faasile ehk depressioonile omased sümptomid: meeleolu alanemine, alaväärsustunne, lootusetus, suitsiidi kaalumine, võimetus tunda rõõmu, unehäired, isu vähenemine jne.
Nende faaside möödumisel või paranemisel on patsiendi meeleolu ja käitumine normaalsed.
Keskmine vanus haigestumisel jääb vahemikku 17–21 eluaastat. Funktsioonivõime kahjustumine võib olla enam väljendunud nendel, kes haigestuvad enne 19aastaseks saamist, kuna varane haigestumine takistab õppimist, karjääri ja sotsiaalset arenemist.
Bipolaarne häire annab tulemuseks olulise vaegurluse ja negatiivse mõju elukvaliteedile. Maailma Terviseorganisatsioon paigutas 1990. aastal bipolaarse häire haiguskoormuse järgi 15–44aastaste inimeste seas maailmas kuuendale kohale.
Bipolaarse häirega inimesed kasutavad elu jooksul tervetest palju rohkem tervishoiuteenuseid. Võrreldes psüühikahäireta inimestega on nende vajadus sotsiaal- ja töövõimetustoetuste järele tunduvalt suurem. Samuti on nende patsientide eluaegne suitsiidirisk kõrge – hinnanguliselt 17–20 korda kõrgem kui populatsioonis üldiselt.
Kuigi bipolaarse häire ravi on suur väljakutse nii ravimeeskonnale kui ka patsiendile, on praegu raviarsenalis mitu uue põlvkonna ravimit, mille abil õnnestub häiritud meeleolu viia normi ning säilitada patsiendi elukvaliteet.