Toitumisteadlase ülevaade: oma keha vangid ehk maailma raskeimad inimesed

Paul Mason, kes kaalus 440 kg ja oli mõnda aega maailma kõige suurema kehakaaluga mees. Foto: TLC/XPOSUREPHOTOS.COM/SCANPIX

Ülisuur kehakaal ei ole naljaasi – see tähendab voodisse aheldatud elu ja varajast surma. 

Guinessi rekordeid võib püstitada mitmel alal, ka maailma raskeimaks inimeseks olemise osas. Meditsiiniajaloos on selleks Jon Brower Minnoch (USA) (1941–83), kes kaalus umbes 635 kg. Täpset kaalu ei teata, kuna teda oli raske isegi liigutada.

Juba 12-aastaselt kaalus ta 133 kg ja 22-aastaselt 178 kg. Huvitaval kombel kaalus ta naine vaid 50 kg, mis on samuti omamoodi rekord, kuna ei teata ühtegi teist abielupaari, kelle kaaluvahe oleks nii suur. Neil oli isegi kaks last.

Joni tervis halvenes suure kehakaalu tõttu sedavõrd, et ta paigutati ühel hetkel aga haiglasse. Arst kalkuleeris, et ligi 400 kg ta kehakaalust moodustas vesi. Jon põdes nimelt ödeemiat, millele on iseloomulik kehavedelike kogunemine kehasse. Ta pandi rangele dieedile (päevas lubatud 1200 kcal), mille abil tema kehakaal langes 216 kilogrammini. Sedagi (419 kg) võib pidada rekordiks, sest tegu on suurima dokumenteeritud kaalukaotusega maailmas. Haiglast välja saades hakkas ta kehakaal aga jälle tõusma ning surres kaalus ta 362 kg.

Khalid bin Mohsen Shaari, kes sündis 1991. aastal Saudi Araabias, on hetkel suurima kehakaaluga olev elus mees. 2013. aastal kaalus ta 610 kg, kuid temagi on omamoodi rekordimees. Kui rasvumise hindamisel peetakse rasvunuks inimesi, kelle kehamassiindeks on suurem kolmekümnest, siis Shaari kehamassiindeks oli 204.

Üheks Shaari rasvumise suureks süüdlaseks oli kilpnäärme alatalitlus. Ta sai palju meedia tähelepanu ning Saudi Araabia kuningas Abdullah käskis lausa isiklikult hoolitseda selle eest, et mehe kaal langeks ja tervis paraneks. Shaari on tänu kirurgiale, toitumisele ja rehabilitatsioonile kaotanud hetkel kaalus 320 kg, mis on üle poole ta esialgest kaalust. Tema eesmärgiks on saada maailma enim kaalu kaotanud inimeseks.

Tema südame ja kopsude funktsioonid on paranenud, põletikulised protsessid vähenenud, lihaste funktsioonid paranenud. Nüüd saab ta jalgu liigutada ja raami abil isegi kõndida. Shaarile ehitati isegi massiivne ratastool, et ta mobiilsust suurendada.

ÜRO andmetel on rasvumine muutunud suureks probleemiks Pärsia lahe piirkonna rikastes riikides – Kuveidis on rasvunuid näiteks üle 43% ja Saudi Araabias üle 35%. See on suureks koormaks majandusele, kuna arvatakse, et selles piirkonnas suurenevad elustiiliga seotud haiguskulud viie aastaga lausa kolm korda.

Sellepärast on Shaari ka meedia tähelepanu all. Tema abil soovitakse näidata, et rasvumisel on tõsised tagajärjed ja sellest jagu saada ei ole üldse mitte nii kerge. 

Et oleks sooline võrdõiguslikkus peab rääkima ka naistest. Maailma kahekümne kõige raskema inimese hulgas on neli naist. Maailma kõige raskem naine on ameeriklanna Carol Ann Yager (1960–1994), kes kaalus 544 kg.

Yageri sõnul oli tal söömishäire, mis tekkis lapsepõlves kogetud seksuaalse ahistamise tagajärjel. Oma kahe viimase eluaasta jooksul oli Yager 13 korda haiglas, kusjuures tema sinnatoimetamiseks läks vaja 15-20 päästemeeskonna liiget. Haiglas olles kaotas ta palju kehakaalus, kuid suur osa sellest oli vesi, kuna ka tema põdes ödeemiat. Lisaks olid tal hingamisraskused ja ohtlikult kõrge veresuhkru tase. Yager suri 34-aastaselt hooldushaiglas.

Ühest huvitavast mehest võiks veel rääkida. See on britt Paul Mason, kes kaalus 440 kg ja oli mõnda aega maailma kõige suurema kehakaaluga olev elav mees. Temagi oli lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohver. Lohutust leidis ta ohjeldamatust söömisest. Kui ta veel toas liikuda sai, tellis ta iga päev koju 75 naela eest valmistoitu, mille energiasisaldus oli umbes 20 tuhat kcal. Siis aga jäi ta liikumisvõimetuks ja vajas pidevat abi.

Põetajate põhiülesandeks oli tema hügieeni eest hoolitsemine, hinnanguliselt läks see Ühendkuningriigi maksumaksjale maksma 100 tuhat inglise naela aastas ja 20 aasta jooksul üle miljoni. Mason ise süüdistas enda rasvumises briti tervishoiusüsteemi, ähvardades neid isegi kohtusse kaevata.

Kuna Masoni tervis muutus sedavõrd halvaks, otsustati kasutada mao šuntimiskirurgiat. Pärast seda hakkas ta kaal kiiresti alanema, kuid ilmnes uus häda – vaja oli eemaldada ka rippuv nahk koos sellealuse rasvakihiga. Briti arstid keeldusid seda enne eemaldamast, kui nad olid veendunud, et Mason ei võta uuesti kaalus juurde.

Masonist oli palju juttu meedias, temast valmis isegi dokumentaalfilm. Seda nägi üks USA 41-aastane naine, kes  kiindus Masonisse ja lubas teda aidata. Naise ettepanekul nad isegi kihlusid. Ta isegi kinnitas et nende suhe oli «intiimne» vaatamata Masoni füüsiliste võimete piiratusele.

Paar reisis lõpuks USA-sse, kus Masonil eemaldati rippuv nahk koos rasvakihiga. Sedagi võib pidada omamoodi rekordiks, kuna eemaldatud nahk kaalus üle 25 kg. Pärast seda Masoni huvi kihlatu vastu aga kadus ja kihlus tühistati.

On raske uskuda, et kõik see sai juhtuda 21. sajandil. Sajad kilod ei lisandunud kuudega, vaid aastatega. Varajasem sekkumine oleks vähendanud nii Masoni kannatusi kui ka Briti maksumaksja kulutusi.

Arvan, et ülisuure kehakaaluga inimesed on oma keha vangid, mis on kõige kohutavam karistus inimesele. Nende lihased on atrofeerunud, mistõttu paremal juhul suudavad nad vaid käsi liigutada. Eestis ei ole õnneks nii suure kehakaaluga inimesi, kuid kahjuks suureneb meilgi rasvunute arvukus nii laste kui ka täisealiste hulgas.

Siin tasuks meelde tuletada neli sajandit enne Kristust elanud Hippocratese sõnu, kes ütles, et rasvumine ei ole ainult haigus, vaid ka teeviit teiste haiguste suunas. Hoidkem siis enda ja oma lähedaste tervist!