Kas omaette rääkimist peaks põdema? (1)

Külli Haav
, terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tennisist Tommy Haas arutab tihti oma võistluskäiku iseendaga.
Tennisist Tommy Haas arutab tihti oma võistluskäiku iseendaga. Foto: FrankHoermann/SVEN SIMON

Kui sind tabatakse iseendaga rääkimast, eriti ennast nimepidi kutsumast, võib väga häbi olla. Teistele tundub, nagu oleksid sul luulud, kuid asi on vastupidi.

Rääkimise mõte on ju midagi teisele edasi anda, kuid nii paljud kõnelevad ka ju omaette. Äkki on see normaalne, või isegi tervislik, küsib CNN.

Me räägime omaette kogu aeg ja mitte vaid hüüetega stiilis: «Pagan, kus mu võtmed on?»

Sisemine vestlus on väga tervislik ja aitab mõistust traksis hoida. See aitab organiseerida mõtteid, planeerida tegevusi, koondada mälu ja vaheldada tundeid. Teisisõnu, ennast kontrollida.

Siiski mõnedes olukordades võib valjusti mõtlemine probleeme tekitada. Selle asemel, et kell kolm öösel iseendaga dialoogi pidada, peaks püüdma hoopis mõtlemist lõpetada ja tagasi magama minna.

Miks ikkagi oma mõtteid valjusti välja öelda, kui pole kedagi neid kuulamas?

Bangori ülikoolis tegid Paloma Mari-Beffa ja Alexander Kirkham eksperimendi tõestamaks, et valjusti rääkimine parandab meie kontrolli ülesannete täitmise üle. Nimelt andsid nad 28 osalejale kirjalikud instruktsioonid ja käskisid neid lugeda kas vaikselt või valjusti. Seejärel mõõtsid nad osalejate keskendumist ja ülesannete sooritust – tuli välja, et mõlemad paranesid, kui juhiseid oli valjusti ette loetud.

Kasu paistab toovat lihtsalt iseenda kuulamine, sest kuulmise teel saadud juhised paistavad käitumist paremini kontrollivat kui kirjalikud. Tulemused näitasid, et isegi kui saadame raskemaid väljakutseid esitavat tegevust valjuhäälse kommenteerimisega, paraneb meie sooritus.

See selgitab ka, miks paljud tipp-sportlased võistluste ajal sagedasti iseendaga kõnelevad, näiteks tennisistid hüüavad endale  kriitilistes mängusituatsioonides ergutushüüdeid. Lihtsalt et fookust hoida.

Nii, et iseendaga rääkimine võib olla märgiks, et sul tunnetuslikud funktsioonid on kõrgel tasemel. Selle asemel, et vaimuhaigust tähendada, teeb see sind hoopis intellektuaalselt pädevamaks.

Vaata ka, kuidas tennisist Tommy Haas Davydenko vastu mängides iseendaga  asju arutab.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles