Toitumisteadlane: kas alumiinium toidus teeb haigeks?

Tiiu Liebert
, toitumisteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alumiiniumi võivad sisaldada nätieks teraviljatooted.
Alumiiniumi võivad sisaldada nätieks teraviljatooted. Foto: Panther Media / Scanpix / Tyler Olson

Aastaid on spekuleeritud selle üle, kas suur alumiiniumi kontsentratsioon meie toidus soodustab Alzheimeri tõve teket ja kahjustab neerusid.

Alumiinium on metall, mis moodustab maakoorest umbes kaheksa protsenti, mistõttu pinnas ja vesi sisaldavad vähesel määral alumiiniumi, seega ka taimed. Inimorganism ei vaja alumiiniumi. Väikesed alumiiniumi kogused ei ole probleemiks, küll aga võivad suured kogused põhjustada tervisehädasid, sealhulgas lihaste nõrkust, luuvalusid, vaimse seisundi halvenemist ja enneaegset osteoporoosi. Alumiiniumi kasutatakse paljudes tööstusharudes kuna alumiinium on kerge, hästi sepistatav ja küllalt odav.

Alumiiniumi sisaldavad mõned toidu lisaained - happesuse regulaatorid, paakumisvastased, tard- ja kergitusained, mida lisatakse teraviljadest valmistatud toitudele, kakaole, küpsetuspulbrile jt. Neid saab vältida hoolika toiduvalikuga.

Ka joogivesi võib sisaldada alumiiniumi, kui veepuhastusjaamades kasutatakse orgaanilise aine eemaldamiseks koagulandina alumiiniumsulfaati. Joogiveest imendub alumiinium halvasti. Euroopa Komisjoni direktiivis on määratud alumiiniumi sisalduse ülempiir joogivees.

Paljud antatsiidid (mao happesust vähendavad ravimid) sisaldavad märkimisväärse koguse alumiiniumhüdroksiidi. Eelistada võiks  antatsiide, mis ei sisalda alumiiniumi. Ka mõningad teised ravimid ja vaktsiinid võivad sisaldada alumiiniumiühendeid. Alumiiniumiühendeid võivad sisaldada ka hambapastad, deodorandid, päevituskreemid, mida samuti võiks vältida.

Õlle ja karastusjookide toosid on valmistatud alumiiniumist ning mõningate hüpoteeside  kohaselt võib ka toosidest jooki sattuda märkimisväärne kogus alumiiniumi.  See on siiski vähetõenäoline, kuna nende jookide happesus ei ole suur, neid hoitakse tavaliselt külmas ja need inimesed, kes väga palju õlut või karastusjooke joovad, eelistavad suuri plastpudeleid, kuna see on odavam. Pealegi on toosid kaetud seestpoolt bifenooliga (BPA), mis peaks vältima alumiiniumi sattumise jooki. FDA ja EFSA on teatanud, et BPA on ohutu, kuid seda seisukohta on ka kritiseeritud.

Kõige rohkem võib aga inimene saada alumiiniumit toiduga, kui seda valmistatakse alumiiniumist pottides, pannidel või kasutades alumiiniumfooliumi. Aastaid tagasi oli Eestis paljudes peredes potid ja pannid valdavalt alumiiniumist. Tänapäeval on valikuvõimalused palju suuremad – roostevabast terasest, emailitud ja kuumuskindlast klaasist valmistatud nõud jt. Alumiiniumist potte võib kasutada kartulite keetmiseks, kuid moosi valmistamisel tuleks nendest loobuda. Kuigi alumiiniumist panne kasutatakse ka tänapäeval, on need kaetud mittenakkuva kattega olgu selleks siis tefal, keraamiline kate või muu sarnane. See väldib alumiiniumi sattumuse toitu, kuid segamiseks ja tõstmiseks on soovitav kasutada puidust või plastmassist köögiriistu ning pesta panne ettevaatlikult.

Kuigi peaminister Ansip soovitas, et mõned inimesed kasutaksid fooliumist mütsikesi, leiab alumiiniumfoolium enam kasutamist toiduvalmistamisel ja toidu säilitamisel. Toidu säilitamisel sügavkülmikus mässitakse toit fooliumisse. Eeliseks võrreldes säilitamisega karpides on see, et ei jää õhuruumi. Karpides säilitamisel aurustub toiduaines olev jää, sadeneb toote või karbi pinnale, toit muutub kuivemaks ja konsistents halveneb. Siiski ei soovitata fooliumisse pakendatud toitu säilitada üle paari kuu, kuna temperatuur sügavkülmikus kõigub veidi, foolium kahjustub ja alumiiniumiosakesed võivad sattuda toitu. Alumiiniumfooliumi kasutatakse sageli toidu küpsetamisel. Foolium juhib hästi soojust, tooted valmivad kiiremini ja on mahlasemad. Kahjuks  imendub alumiinium kergemini toitu kõrgemal temperatuuril, eriti  happelises keskkonnas, kusjuures maitseained kiirendavad seda protsessi. Marineeritud ja maitsestatud liha küpsetamisest alumiiniumfooliumis tuleks loobuda.

Ligi kolm aastat tagasi avaldati uurimus, kus tõdeti, et Alzheimeri tõve ja alumiiniumi toksilisuse vahel on kindel seos. Nimelt avastati Alzheimeri tõppe surnud inimeste ajudes suured kogused alumiiniumi. Siin tuleb siiski tõdeda, et need inimesed olid aastate jooksul kaevandustes või tööstustes töötades hinganud alumiiniumtolmuga saastunud õhku. Tavainimene niisuguste tingimustega kokku  ei puutu, kuid ettevaatlikuks teeb see uurimus siiski. Samas on spekuleeritud, et alumiinium ei tekita Alzheimeri tõbe, vaid  see haigus võib hoopis soodustada alumiiniumi kogunemist ajju.

WHO/FAO ekspertkomitee kehtestas 2011. aastal toidust ja toidulisanditest saadava alumiiniumi lubatavaks päevadoosiks 2 mg kehamassi kilogrammi kohta nädalas. See on võrdlemisi väike kogus. 70 kg kaaluva inimese kohta on see 20 mg päevas.

Ühendkuningriigis asuva Alzheimeri ühingu teaduslik ja meditsiiniline arvamus on, et tänapäeval ei ole veenvaid tõendeid selle kohta, et alumiinium tekitab seda haigust. Mitmed uuringud on aga näidanud, et alumiinium on Alzheimeri tõve riskifaktor.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et lõpliku tõe selgitamiseks on vaja täiendavaid uurimusi, kuid ülaltoodud soovitusi on kasulik järgida, et vähendada alumiiniumi sisaldust toidus, ravimitega, kehahooldusvahenditega jms.

Tagasi üles