/nginx/o/2011/03/30/548430t1h8a22.jpg)
Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees ja TÜ perearsti õppetooli professori Ruth Kalda sõnul on töövõimetute hulk tõusnud seetõttu, et tööhõive on drastiliselt langenud, mitte aga seetõttu, et perearstid oleks selles osas kuidagi leebemaks muutunud.
Kalda tõdes, et töövõimetuspensioni saajaid on juurde tulnud, kuid selles on tema hinnangul süüdi majanduslangus, mis on vähendanud inimeste sissetulekuid ja suurendanud tööpuudust. Seda näitab ka statistika, mille järgi on just madalama sissetuleku ja suurema töötusega piirkondades töövõimetute arv kõige enam kasvanud.
See, et inimesed hakkavad otsima muid võimalusi oma toimetuleku parandamiseks, tuleneb tema sõnul sotsiaalsüsteemi puudustest, mitte aga arstide tegevusest. «Kõigepealt tuleks vaadata, mida riik saab teha selliste inimeste aitamiseks. Tihtipeale on nii, et inimene ei saa küll samal tööl jätkata, kuid võiks teha midagi muud, aga selleks puuduvad tal võimalused.»
Asi on selles, et töötuks jäädes kaotab inimene ka ravikindlustuse. Samas võib tema tervislik seisund nõuda analüüse ja uuringuid, sealt edasi ravimeid ja vahel ka haiglaravi. «Sellisel juhul vaatame tõesti üle, kas tema haigused annavad välja 40 protsendi suuruse töövõimetuse, mis tagab ravikindlustuse,» rääkis Kalda. See raha, mida selline isik riigilt saama hakkab, on ju väga väike – 130 eurot ehk pisut üle 2000 krooni kuus.
Inimene ise taotleb töövõimetust
Tegelikult algatab töövõimetuspensioni taotlemise pensioniametis inimene ise ja perearst
pensioniametile esitatud taotluses kirjeldab inimene oma terviseprobleemist tulenevat toimetulekut ja sellega seotud lisakulutusi kokku ligi neljakümnel leheküljel. Edasi tuleb taotlus isiku terviseseisundi kirjeldamiseks perearstile ja teistele tohtritele, kellega patsient kokku puutunud. Perearst peab need andmed koos vajalike dokumentide ja analüüside tulemustega edastama 15 päeva jooksul.
Arstliku ekspertiisi komisjon vaatab nii inimese enda kui arsti esitatud paberid läbi ja langetab otsuse töövõime kohta. «Paljudel juhtudel on perearsti hinnang isegi leebem kui komisjoni antu,» sõnas Kalda. Ta lisas, et töövõimetuspaberite kokkupanek ja hinnangu koostamine on perearstile küllaltki aeganõudev lisatöö, mida tehakse õhtuti ja mille eest ei maksa haigekassa sentigi. Ühe inimese puhul kulub selleks umbes tund, nädalas võib selliseid olla aga kuni kümme.
Perearst kahe tule vahel
Perearstid on aastaid teinud ettepanekuid süsteemi muutmiseks, nii et neid ei saaks süüdistada subjektiivsuses. Praegu heidetakse neile ühelt poolt ette liigset leebust patsientide suhtes, teisalt tahaksid patsiendid hoopis karmimat hinnangut. Nõnda on perearstid justkui kahe tule vahel.
Üks võimalus oleks anda juurdepääs inimese terviseinfole erapooletutele ekspertarstidele, kes praegu arstlikus tööekspertiisi komisjonis olemas. Teise võimalusena võiks patsiendi pensioniametisse pöördumisel töövõimetuse saamiseks olla ees mingi filter, kust tühiste hädadega läbi ei pääseks. Samas peab kõigil olema õigus taotlust esitada.
Kumbagi ettepanekut pole seni kuulda võetud. Vajadusele muuta kehtivat süsteemi juhtis tähelepanu ka riigikontrolli audit.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)