Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/05/6751527t1hf416.jpg)
Üheks arvestatavaks õlavöötme lihaspingete põhjustajaks võib olla ka stress – seda nii tööl kui ka eraelus. Sellisel juhul peab ka ravisekkumine olema teistlaadne ning alati ei piisa ainult lihasharjutustest, leiab TÜ kliinikumi töötervishoiu eriala vanemarst-õppejõud Tiia Piho.
Töötervishoiuarstina toetan paljuski füsioterapeudi arvamust. Teeme kliinikus taastusraviarstide ja füsioterapeutidega väga palju koostööd ja hindame füsioterapeutide oskusi ja edukaid ravitulemusi inimeste lihaste ja valudega tegelemisel, kuid siiski tahaksin omalt poolt arstina lisada, et inimene on väga keeruline tervik ja häire ühes organis võib mõjutada ka teiste organsüsteemide tööd.
Kehaline töö vallandab elundsüsteemides, eeskätt lihastes, südame-vereringe ja hingamissüsteemis, kiireid ümberkorraldusi. Sageli jääb lõõgastusaeg tööprotsessis ebapiisavaks ja negatiivne mõju lihastele kumuleerub. Tuleb kindlasti rõhutada, et lihaskonna elastsus on inimestel suuresti erinev ja oleneb lisaks individuaalsetele iseärasustele ka tervislikust üldseisundist, treenitusest ja east.
Enamik tööga seotud luu- ja lihaskonna vaevusi (kutsehaiguse mõistes) tekib aja jooksul, kuid vahel piisab valu tekkeks ka lühiajalisest intensiivsest tööst, mida tehakse sellega mitte harjunud lihaseid-liigeseid kasutades. Kõige lihtsam näide võiks siin olla seljavalu, mis tekib nädalavahetusel aiamaal küürutades või siis küünarliigeseprobleem pärast nädalavahetusel puudelõhkumist. Kuid sellistel juhtudel tavaliselt taastutakse puhates, ka ilma eriravita. Tõsisemaks läheb asi aga siis, kuid sellist tööd tehakse päevast päeva ja taastumisaeg pole piisav.
Kindlasti on väga oluline ka tööpäeva jooksul regulaarsete puhkepauside tegemine ja et seda ei kasutataks siis mitte suitsetamiseks või kohvijoomiseks, vaid lõdvestus- ja venitusharjutuste tegemiseks. Pidevalt seistes töötavatel inimestel, näiteks müüjatel, peaks olema aga võimalus puhkepausi ajal ka istumiseks ning nn kontoriinimestel jälle vastupidiselt- liikumiseks.
Rääkides kutsetööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormusvaevustest ja -haigustest, tuleb arvestada, et sageli on tegemist ühe konkreetse põhjuse asemel mitmega. Riskiteguriteks on muuhulgas: raskuste käsitsi teisaldamine, eriti koos kummardumise ja pööramisega; korduvad või jõudu nõudvad liigutused ning ebamugav ja liikumatu tööasend, vibratsioon, puudulik valgustus ja külm töökeskkond, kiire töötempo ka pikaajaline samas asendis istumine või seismine.
Teadusuuringute tulemusel on jõutud järeldusteni, et luu- ja lihaskonna vaevused on ka tugevasti seotud psühhosotsiaalsete riskiteguritega (eriti kui nendega kaasnevad eelpoolloetletud füüsikalised riskid) - näiteks nõudlik töö või töö vähene iseseisvus, rahulolematus tööga, ka töökeskkonnaga.
Samuti avaldavad oma mõju luu-lihaskonnavaevuste süvenemisel nn sotsiaalsed tegurid. Tihti saab määravaks taastusravile või sobivasse treeningusse, näiteks ujulasse, jõudmiseks selle kaugus elukohast ja kaugemates paikades halvad transpordiühendused. Mõnikord jääb spordiklubi külastamine ka majanduslike põhjuste taha kinni. Kuid alati leidub ka sellisel juhul võimalus kas või koduste vahenditega võimlemiseks-treenimiseks, tervisekõnni tegemiseks, näiteks võib hantlit edukalt asendada pooleliitrise veepudeliga.
Õnneks võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et see harjumus on järjest enam levinud. Murelikuks teevad kõiki arste aga mitte ainult vanemaealised, vaid ka noored inimesed, kellel teadaolevalt pole sageli tervisenäitajad kõige paremad ja kellel juba 20-ndates eluaastates on välja kujunenud nn nutikael ning kes kurdavad õlavöötmepingeid ja -valusid.
Tööandja pole meedik ja ei pea tutvustama töötajale võimalikke terviseprobleeme. Tööandja seadusjärgne kohustus on aga teostada adekvaatne riskianalüüs, mille abil on selgitatud välja kõik töökeskkonnas esinevad ohud-riskid ja nende ohtlikkuse tasemed ning võtta tarvitusele abinõud, et riskid võimalikult minimaalseks muuta. Selle riskianalüüsiga peaks hea tööandja ka oma töötajaid tutvustama. Olen näinud kahjuks vaid üksikuid tõesti n-ö südamega tehtud riskianalüüse, millest ka tööandja ise oma kasu tunnetab, et ennetada nii tööõnnetusi kui ka kutsehaigusi. N.ö tööinspektori jaoks koostatud ja seejärel järgmise korrani sahtli taganurka lennutatud kaustast pole aga kasu kellelgi.
Tööandja seadusjärgseks kohustuseks on suunata uus töötaja töötervishoiuarstile juba tööleasumise esimese kuu jooksul ja kõrgendatud tervisenõuetega tööaladel juba enne tööle vormistamist, et saada töötervishoiuarstilt hinnang, kas töötaja üldse sobib sellele tööle. Samuti tuleb just töötervishoiuarsti juures hinnata terviseseisundit ka perioodiliselt, et vältida tööst põhjustatud tervisekahjustuste teket või siis töö halvendavat mõju töötajal juba esinevatele (kroonilistele) haigustele, sealhulgas ka ülekoormusest põhjustatud luu-lihaskonnahaigustele, kuid mitte ainult. Hilisem tegelemine tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärgedega on väga valus ja kulukas nii töötajale kui ka tööandjale.
Väga oluline oleks samuti, et töökohti külastaks pädev spetsialist. Luu-lihaskonna probleemide ennetamiseks oleks kindlasti suurt abi ka ergonoomi või tööfüsioterapeudi kohalekutsumisest töökohale, et saada nõuandeid tervisele sõbralikumate töökohakujunduste kohta. Seda võimalust on juba kasutanud nii mõnedki edumeelsemad firmad.
Kui aga siiski ilmneb, et sama töö endistel tingimustel jätkamine viib ilmselgelt haigusnähtude süvenemisele ja abi pole saadud ka ravipuhkusest ning taastusravist, siis paraku tuleb ka töötervishoiuarsti otsusega lõpetada sellistel tingimustel töötamine. Vahel läheb hästi ja tööandja leiab töötajale oma firmas kergema töö, mõnikord saab töötaja oma tööd ka edukalt jätkata, kuid vähendades töökoormust, näiteks töötades osalise tööajaga.
Viimasel juhul oleks vajalik ka taotleda töötervishoiuarsti soovitusel töövõime hindamist töötukassa ekspertarstidelt, et mõnevõrra kompenseerida igakuise sissetuleku langust tervise halvenemise tõttu.
Euroopalikke töökeskkonnanõudeid ja töötervishoiu põhitõdesid arvestav töötervishoiu ja tööohutuse seadus kehtib Eestis alates 1999. aastast ja kindlasti on selle aja jooksul meil palju muutunud ka paremuse suunas nii töötajate –tööandjate suhtumise kui ka tehniliste vahendite ja võimaluste osas. Õnneks areng jätkub ja sellest on huvitatud ka riik, sest meie kõigi huvides on, et töötajad püsiksid töövõimelised, leiaksid endale sobiva töökoha Eestis ja oleksid lisaks saadavale töötasule motiveeritud ka tervisesõbraliku töökeskkonna näol.