Rääkides kutsetööga seotud luu- ja lihaskonna ülekoormusvaevustest ja -haigustest, tuleb arvestada, et sageli on tegemist ühe konkreetse põhjuse asemel mitmega. Riskiteguriteks on muuhulgas: raskuste käsitsi teisaldamine, eriti koos kummardumise ja pööramisega; korduvad või jõudu nõudvad liigutused ning ebamugav ja liikumatu tööasend, vibratsioon, puudulik valgustus ja külm töökeskkond, kiire töötempo ka pikaajaline samas asendis istumine või seismine.
Teadusuuringute tulemusel on jõutud järeldusteni, et luu- ja lihaskonna vaevused on ka tugevasti seotud psühhosotsiaalsete riskiteguritega (eriti kui nendega kaasnevad eelpoolloetletud füüsikalised riskid) - näiteks nõudlik töö või töö vähene iseseisvus, rahulolematus tööga, ka töökeskkonnaga.
Samuti avaldavad oma mõju luu-lihaskonnavaevuste süvenemisel nn sotsiaalsed tegurid. Tihti saab määravaks taastusravile või sobivasse treeningusse, näiteks ujulasse, jõudmiseks selle kaugus elukohast ja kaugemates paikades halvad transpordiühendused. Mõnikord jääb spordiklubi külastamine ka majanduslike põhjuste taha kinni. Kuid alati leidub ka sellisel juhul võimalus kas või koduste vahenditega võimlemiseks-treenimiseks, tervisekõnni tegemiseks, näiteks võib hantlit edukalt asendada pooleliitrise veepudeliga.
Õnneks võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et see harjumus on järjest enam levinud. Murelikuks teevad kõiki arste aga mitte ainult vanemaealised, vaid ka noored inimesed, kellel teadaolevalt pole sageli tervisenäitajad kõige paremad ja kellel juba 20-ndates eluaastates on välja kujunenud nn nutikael ning kes kurdavad õlavöötmepingeid ja -valusid.
Tööandja pole meedik ja ei pea tutvustama töötajale võimalikke terviseprobleeme. Tööandja seadusjärgne kohustus on aga teostada adekvaatne riskianalüüs, mille abil on selgitatud välja kõik töökeskkonnas esinevad ohud-riskid ja nende ohtlikkuse tasemed ning võtta tarvitusele abinõud, et riskid võimalikult minimaalseks muuta. Selle riskianalüüsiga peaks hea tööandja ka oma töötajaid tutvustama. Olen näinud kahjuks vaid üksikuid tõesti n-ö südamega tehtud riskianalüüse, millest ka tööandja ise oma kasu tunnetab, et ennetada nii tööõnnetusi kui ka kutsehaigusi. N.ö tööinspektori jaoks koostatud ja seejärel järgmise korrani sahtli taganurka lennutatud kaustast pole aga kasu kellelgi.