Sportlikku naist tabas salakaval haigus: sõrmed ei hoia ei heegelnõela ega kahvlit

Lea Vitsut on Kundast pärit 54-aastane naine, lapsepõlvest saadik spordiga tegelenud ja endises spordiinternaatkoolis (TSIK) käinud. «11-aastaselt läksin sinna, olin alles laps, kui hakkasin kergejõustikuga tegelema». Eriti meeldis Leale seitsmevõistlus –kaugushüpe ja tõkkejooks, kuulitõuge oli ta nõrgim külg.

«Pärast kooli lõppu 18-aastaselt läksin trammijuhi kursustele ja hakkasin tööle, olin ka spordimetoodik, siis töötasin ligi 20 aastat raamatupidajana,» räägib habras naine oma eluloost. Koduseks jäi ta pärast elukaaslase surma neli aastat tagasi, mis mõjus talle väga raskelt.

Seisund läheb aina raskemaks

«Sellesse haigusesse ei nakatuta, see tuleb ise. Ma lihtsalt ei saanud enam joosta, koperdasin iga kord parema labajala taha. 2006. aastal läksin arsti juurde, alguses arvati, et olen simulant, või öeldi, et vaata passi. Kaks aastat hiljem sain lõpuks diagnoosi: sclerosis multiplex. Ma tõesti ei teadnudki, et selline haigus on olemas!».

Sclerosis multiplex (SM) ehk hulgiskleroos on pea- ja seljaajuhaigus, mida Eestis põeb ligikaudu 1500 inimest. Lääne-Tallinna keskhaigla neuroloogi Katrin Gross-Paju sõnul põhjustab SMi autoimmuunne põletik. «See tähendab, et inimese enda immuunsüsteemi rakud muudavad oma käitumist ning piltlikult öeldes hakkavad kesknärvisüsteemi rakke organismile ohtlikuks pidama ja ründama,» seletab arst.

«Sellest ajast on palju halvemaks läinud, alguses ei saanud ainult joosta, nüüd ei saa käia ja ka kõne on konarlik. Raamatupidajal, nagu ma siis olin, ei olnud vaja palju juttu ajada, aga ongi parem, kui olen rohkem vait,» viskab Lea nalja. Ta on juba kolm aastat 100 protsenti töövõimetu.

Lihased lähevad haigel muudkui nõrgemaks, ei jaksa tõsta ei jalga, ei kätt. Iga päev kasutab naine igaks sammuks rulaatorit. Kõige raskem töö on koristamine: «Poeg aitab tolmuimejaga puhastada ja käib minu eest poes, söögi saan ise tehtud. Käsitööd ei saa teha, sest parem pool on täiesti nõrk, sõrmed ei hoia heegelnõela ega kahvlit».

Nüüd vaatab ta televiisorit ja loeb, osa päevast treenib lihaseid. Tal on kodus sisse seatud väike jõusaal, et käsi-jalgu treenida: siseratas, tasakaalupadi, pall, sammutreeninguseade, massaažirull – neid kasutab iga päev. «Näen ise vaeva, ei looda ainult teiste peale,» on Lea häälest kuulda võitlejat, «kindlasti lükkab trenn sümptomeid edasi».

SMi sümptomid süvenevad järjest. «Alul on koordinatsiooniga probleemid, siis kõnniga, edasi tuleb ratastool ja siis oled voodihaige.» Aiatöid ei saa Lea üldse teha, selleks tuleb ema appi.

Lootust annab ravi Moskvas

Alla pole Lea aga andnud: plaan on minna Moskvasse ravile, vereloome tüvirakkude protseduurile, mida tehakse Eestis ainult vähihaigetele.

Garantiid sealt ei anta, aga mõni on ratastoolist püsti tõusnud. «Mulle on see lihtsam keeleliselt ja rahaliselt ka odavam,» seletab Lea valikut, mida nimetab oma lootuskiireks.

Doktor Gross-Paju kommenteerib, et SMi korral kasutatakse tüvirakkude siirdamist 25 aastat, aga rakusiirdajad on keskendunud siiski vaid ühele haiguse vormile.

«Nende tegevus on seotud inimestega, kel on ülisagedaste ägenemisperioodidega kulgev sclerosis multiplex ning kelle puhul pole kõige kaasaegsema ravi kasutamine ägenemiste arvu oluliselt vähendanud,» täpsustab Gross-Paju. Kahjuks aga pole andmeid selle kohta, et tüvirakkude siirdamine pidurdab haiguse süvenemist või taastab tekkinud kahjustuse.

Tänu viimastel aastatel muudetud tüviraku siirdamise raviskeemidele on ravi tema sõnul läinud ohutumaks, suremus on langenud 5,3 protsendilt 0,3-le.

Protseduuris võetakse vererakud, puhastatakse neid, haige ise saab keemiaravi ja siis siirdatakse vererakud tagasi. Protseduur kestab 30–40 päeva, olenevalt edukusest. Immuunsust sel ajal ei ole ja sestap tuleb haiglas olla.

«Praegu olen eelisjärjekorras, sest mu seisund on sobilik. Aga 50 000 eurot on nii suur raha, mis vaja kokku saada,» nendib naine. Lea loodab, et suve jooksul juhtub mingi ime.

Koju jäävad teda siis ootama poeg ja suur koer Sofi. Õde ja poeg aitavad koera jalutada. «Ma käisin varem regulaarselt tantsimas ja jooksmas, nüüd pean jalga käega tõstma või seda järel lohistama,» on reaalsus naise jaoks koeraga jalutamise võimatuks teinud.

Lea haigus on veel staadiumis, kus Moskvas talle ravi pakutakse. Lea aitamiseks saab annetada kontole EE677700771002011805 Lea Vitsut, märkides selgitusse «Annetus».