Kes hüvitab vanemate kahjud, kui sünnib soovimatu laps?

Vanemad lähtuvad pereplaneerimises arstidelt saadud informatsioonist. Illustratsioon: Panther Media/Scanpix

Õigusteaduse doktorant uuris, mis saab siis, kui tervishoiuteenuse osutaja vea tõttu sünnib puudega laps või esineb soovimatu rasedus. 

Vanemad loodavad suures osas arstidelt saadud teabele ning neil ei ole ka võimalust selles kahelda. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Dina Sõritsa uuris oma doktoritöös Saksamaa ja Ameerika Ühendriikides esinenud kohtujuhtumite põhjal, kes hüvitab kulud Eesti õiguse järgi siis, kui arst teeb sünnieelse ravi- või diagnoosivea. 

Pereplaneerimine on tänapäeval iseenesestmõistetav osa lapse saamisest. See annab vanematele võimaluse ajastada oma eesmärke ja olla valmis lapse tulekuks, tagades tema heaoluks parimad tingimused. Kuigi enamike inimeste jaoks on lapsesaamine soovitud, võib ootamatu lapsevanemaks saamine kujunda tõeliseks õudusunenäoks.

Pereplaneerimise osas valikuid tehes, on vanemad paljuski sõltuvad tervishoitöötajalt saadud teabest ja neile pakutava tervishoiuteenuse kvaliteedist. Arstide abil on võimalik  rasedust ennetada, seda tuvastada või katkestada. Samuti saab arst teha läbi vastavad uuringud, et vanemaid teavitada planeeritava või oodatava lapse tervislikust seisundist. Vanematel on arstilt saadud infole kõrged ootused, sest sellele tuginedes saavad nad otsustada lapse saamise üle.

Ravi- või diagnoosiviga eelnevalt mainitud protseduuride läbiviimisel võib kaasa tuua soovimatu raseduse või puudega lapse sünni. On selge, et arst ei vastuta iga soovimatu raseduse või puudega lapse sünni korral, eriti seetõttu, et on puudeid, mida ei ole võimalik enne sündi tuvastada. Sellest hoolimata toimuvad üle maailma kohtuprotsessid, kus vanemad nõuavad tervishoiuteenuse ostajatelt neile tehtud kahju hüvitamist.

Dina Sõritsa doktoritöös on sünnieelsete kahjustustena käsitletud soovimatut rasedust, puudega lapse sündi ja nn soovimatut elu. Töös käsitletud sünnieelsete kahjustuste kaasustes süüdistatakse tervishoiuteenuse osutajat selles, et ravi- või diagnoosivea tõttu on vanemad kaotanud võimaluse langetada õigeaegselt otsus raseduse katkestamiseks ja seeläbi vältida lapse saamisest tingitud kulusid. Huvitav on veel asjaolu, et puudega lapse sünni ja soovimatu raseduse kaasusteks on nõude esitajaks vanemad, kuid soovimatu elu kaasuses on nõude esitaja laps ise või tema eeskostja.

Kuigi Eestis pole ühtegi sellist kohtuasja veel olnud, on doktoritöö autoril seda huvitavam analüüsida, millise lahenduse võiksid need kaasused Eesti õiguse alusel saada. Dina Sõritsa eesmärgiks oli välja selgitada kas ja millises ulatuses Eesti tsiviilõiguse järgi nendes kaasustes peab vastutama tervishoiuteenuse osutaja, et tagatud oleks kõigi osapoolte huvidega arvestamine.

Soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni korral on Eesti õiguse järgi võimalik tervishoiuteenuse osutajalt kahjude hüvitamist nõuda. Siiski ei kaasne vastutus igasuguse sünnidefekti diagnoosimata jätmisega, vaid nõuet on alus esitada ainult raske vaimse või füüsilise tervisekahjustuse korral, mis andnuks alust katkestada rohkem kui 12 ning vähem kui 22 nädalat kestnud raseduse. Soovimatu elu kaasustes tervishoiuteenuse osutaja lapse ees Eesti õiguse alusel ei vastutaks.

Hüvitatav kahju võib olla ravikulude katmine, sissetuleku vähenemise hüvitamine ja samuti mittevaraline kahju, kui käsitleda mittesoovimatut rasedust naise tervisekahjustusena. Samuti mittevaraline kahju seoses pereplaneerimisse sekkumisega kui isikliku õiguse rikkumisega.