Tööinspektsioon: riskianalüüs ettevõttes on sama oluline kui turvavöö autos

Nagu turvavöö bussis, peab ettevõttes olema riskianalüüs. Foto: Margus Ansu

Tööinspektsiooni töötervishoiu peaspetsialisti Silja Soone sõnul tuleneb iga kuues rikkumine kontrollitud ettevõtetes riskianalüüsi puudumisest ja igal kaheksandal juhul esineb olemasolevas riskianalüüsis tõsiseid vajakajäämisi.

Vaatamata sellele, et töötervishoiu ja tööohutuse seadus kehtib Eestis juba 1999. aastast, on jätkuvalt umbes kolmandikul ettevõtetest puudu riskianalüüs, riskid on valesti hinnatud või on mõned riskid üldse leidmata jäetud .

Tööandjatega vesteldes selgub, et pooltel juhtudel viiakse riskianalüüs läbi alles siis, kui tööinspektor on ettevõtet kontrollinud ja teinud ettekirjutuse. «Järelkontrollil saab ametnikule vajalikku dokumenti uhkusega näidata, kuid küsimusele, kas tööandja on selle sisuga ka tuttav, on vastus kiire tulema: «Oh ei, mul on niigi palju tegemist»,» rääkis Soon.

Riskianalüüsi ei ole vaja teha tööinspektorile või sahtlipõhja tolmu koguma, taipamata ise seejuures täpsemalt, mida me sellest õppida võiksime. Kui riskianalüüsi tegemine täidaks seda eesmärki, milleks on see mõeldud ja töökeskkonna riskid oleksid õigesti hinnatud, oleks töökeskkond märksa turvalisem.

Riskianalüüsi eesmärgiks on leida töökeskkonnas kõik ohud, mis võivad tekitada kahju töötaja tervisele või keskkonnale (sh ka ettevõtte varale), hinnata taolise sündmuse tekkimise tõenäosust ja võimaliku kahju suurust ning lõpuks mõelda, mida saaks ette võtta, et see oht kunagi ei realiseeruks – ei juhtuks tööõnnetusi ega tööga seotud haigestumisi.

Riskianalüüsi võib teha tööandja või tema esindaja ise, kuid ta võib selle osta ka mõnelt teenusepakkujalt.

Mõlemal variandil on omad plussid, aga ka miinused: ise tehes võime olla ümbritseva töökeskkonnaga sedavõrd harjunud, et me ei oskagi kõiki ohte õigesti märgata. Tulemuseks on sisutühi dokument, millest kellelgi midagi õppida ei ole. Tavapärane on ka nende ohutegurite alahindamine, millega pidevalt kokku puututakse ja millega ollakse harjunud.

Kas aga oleks vaja karta vastupidist - riskide ülehindamist? Ilmselt siiski mitte, sest ka kõige väiksem tegevus mis tahes riski vähendamisel võib tuua kasu – seda nii töötajate töösse suhtumises kui ka lõpuks tööviljakuses läbi tervema töökeskkonna.

Riskide hindamise teenust ostes ei pruugi jällegi teenuseosutaja leida või osata analüüsida selliseid ohuallikaid, mis esmapilgul üldse silma ei torka. Mõned tegurid on teada vaid konkreetset tööd tegevale töötajale, kes järgib harjumuspäraselt ohutusnõudeid või ignoreerib ohtu. Samas on ka võimalik, et töötaja ise pole konkreetsest ohutegurist teadlik.

Tööinspektsioonist on palju küsitud, kui sageli tuleb riskianalüüsi teha? Siinkohal ei ole antud mingit ajavahemikku või sagedust, vaid seaduse nõue ütleb, et tööandja peab korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise. Olgu lisatud, et töötingimused muutuvad ka uute töötajate tööle võtmisel, sest nende n-ö riskikäitumine võib olla erinev.

Tegelikult tuleks riskianalüüsi vajadust hinnata, mõeldes, mis oleks see kasu, mida me võiksime sellest saada. Suurendades töötajate töövõimet ja tehtava töö efektiivsust, saavutab ettevõte suurema konkurentsivõime ärimaastikul, samuti parema maine töötajate ning partnerite silmis.