«Mu esimene hambaarst oli üleni verine ja ta lõi mind,» kirjutab Puusepp. See oli varajastel üheksakümnendatel. «Kõik meditsiiniga seotud asjad olid samasugused nagu Ameerika õudusfilmides praegu,» lisab ta.
Puusepa hinnangul kohtles arst teda karmimalt, kuna ta rabeles ja poisi suust purskas pärast seda, kui ta hamba välja tõmbas, verd. «Ühele viie-kuueaastasele poisile, kes veedab nii või teisiti enamuse oma ajast haiglas ilma emata, oli see suur trauma,» nenib mees nüüd.
Seetõttu kardabki mees väga hambaarsti juurde minekut, aga sinna tuli tal nüüd ometi minn, sest sünnist saati geneetilist haigust, tsüstilise fibroosi, põdev Puusepp vajab hingamiseks kopsude siirdamist, aga enne tuli tal hambad korda teha.
Oma hiljuti toimunud hambaarstivisiiti kirjeldab Puusepp väga positiivselt. «Kohtusin hambaarstiga, kes teeb oma tööd hingega ja on sõbralik oma patsientide vastu. Sellisega, kellega sul on turvaline olla. See on hea. Aitäh teile! Kõigile!» ei ole ta kiidusõnadega kitsi.
Miks president ja poliitikud ei vastanud?
Puusepp leiab, et president ei olekski pidanud talle vastama. Presidendi institutsioonil on omad protokollid ja juhised, kuidas nad peavad toimima. «Selle kirja eesmärk oli rääkida avalikult murest ja seda kajastada. Sellega saite väga hästi hakkama. Kiri levis nagu kulutuli,» kirjeldab ta toimunut ja leiab, et kokkuvõttes tuli sellest palju head. Mees saab oma hambad korda ja on valmis kopsu siirdamiseks, kui see aeg peaks kätte jõudma.