Spetsialistid räägivad: nutikas või sõltlane?

Sõbrad ümber laua istuvad kõik omas digimaailmas. Illustratsioon: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Scanpix

Digiseadmete kasutamine muutub probleemiks alates hetkest, mil see hakkab elu segama. Sõltuvuseks ei saa aga tänapäevast internetikäitumist liiga kergekäeliselt pidada. 

Kuigi tänaval vaadates võiks öelda, et iga teine inimene on nutisõltuvusse langenud, siis spetsialistid seda ei ütleks, küll aga tasuks ära tunda hetke, mil digikäitumine muutub ebaharilikuks ja esineb sõltuvusele omaseid märke. 

Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse psühholoog Sandra Vetiku sõnul ei olegi «nutisõltuvus» ametlik diagnoos, kuna tegemist on suhteliselt uue nähtusega ja seni ei ole seda jõutud teaduslikult piisavalt palju uurida.

«Enamasti käsitletakse seda pigem sõltuvusena mõnest konkreetsest tegevusest, näiteks mängimisest või sotsiaalmeedias surfamisest. See on mitmed uurijad viinud arvamusele, et nutisõltuvus on tegelikult mitu erinevat häiret,» rääkis Vetik.

Vetiku sõnul jagab nutisõltuvus siiski teiste sõltuvustega mitmeid sümptomeid, nagu võõrutusnähud ja ülemäärane haaratus. «Samuti on leitud, et ajupiirkonnad, mis on ainesõltuvuse puhul seotud aine manustamise tungiga, on arvutimängusõltuvuse puhul seotud tungiga mängida,» tõi Vetik näite. Kõige enam on seda võrreldud hasartmängusõltuvusega, mis on samuti käitumuslik ehk sõltuvust põhjustab teatud tegevus.

«Kuna tehnoloogia muutub ja areneb pidevalt, nagu ka selle roll meie eludes, on patoloogilise versus normaalse digikasutuse määratlemine raske,» ütles Vetik. Ta arvas, et digiseadmetes veedetud aja mõõtmise asemel on olulisem see, missugused on seadmete kasutamise tagajärjed.

Ka Tartu ülikooli meediauuringute professor Andra Siibaku arvates nutisõltuvust tegelikult meditsiiniliseks sõltuvuseks tunnistada ei saa ning liiga tihti pannakse inimestele sõltuvuse silt külge. 

Nii öelda nutisõltuvus või palju aega internetis ja telefonis veetmine on Siibaku arvates ka ajastu märk. Näiteks oma kogemuse põhjal saab ta öelda, et loengus tuleb kõvasti vaeva näha, et tudengite pilgud nutitelefonidelt lahti saada. See eeldabki aga uusi ja teistsuguseid lähenemisi loengute pidamisele.

Kui toimetulek olulistes eluvaldkondades digiseadmete kasutamise tõttu kannatab või kui teised olulised tegevused jäävad tahaplaanile, võib Vetiku sõnul öelda, et tegemist on probleemiga. Sõltuvusele viitab ka see, kui inimene ei suuda oma digiseadmete kasutamist kontrollida, näiteks ei pea kinni endale seatud ajapiirangutest.

Siibaku arvates on veel märk sõltuvusest see, kui inimene on proovinud edutult oma internetikasutust piirata. Kuid oluliseks näitajaks peab ta ka seda, kui inimene on internetis n-ö sihitult ehk siis kui tal ei ole seal enam kindlat eesmärki.

Digisõltuvusest vabanemiseks on kõigepealt oluline oma probleemist võimalikult hea ülevaade saada, mida aitab teha enesejälgimine. Endalt võib küsida küsimusi: mis on need tegevused digiseadmetes, mida ma kõige rohkem teen; millal, mis olukordades ja kui kaua ma digiseadmetes aega veedan.

Sellele infole toetudes on võimalik planeerida oma aega viisil, mis piirab digiseadmete kasutamist, näiteks määrata endale kindlad päevad või kellaajad, mis on digivabad. «Kindlasti on oluline tegeleda probleemidega, mida ülemäärane digikasutus on kaasa toonud ja/või mis seda alal hoiavad, näiteks probleemid suhetes,» ütles Vetik. 

Ka Siibak tõdeb, et kõige suuremaid probleeme digisõltuvusega on lastel, kellel on ka ülejäänud elus probleeme, digimaailma pakub aga leevendust. Ka 2010. aastal tehtud uuringust selgus, et lastel, kes olid täheldanud endal mitut interneti liigkasutamise märki, kaldusid vastama, et neil oli ka psühholoogilisi ja emotsionaalseid probleeme. 

Viimane suur ja ulatuslik digisõltuvuse alane uuring tehti 2010. aastal Eestis ja veel 25 Euroopa riigis, kus igast riigist osales 1000 last ja 100 lastevanemat. Selle uuringu tulemused olid murettekitavad, sest 49 protsenti lastest tunnistas, et nad on tundnud vähemalt ühte sõltuvuse märki, näiteks interneti pärast koolitööde tegematajätmist, vähest pere ja sõpradega suhtlemist või edutuid katseid oma internetikasutust vähendada.

Aastatel 2013-2105 Eesti laste seas läbi viidud uuringu «Digilaps» kohaselt ilmnes internetisõltuvus või väga tõsine probleem 0,3 protsendil teise klassi ja 4–5 protsendil kaheksanda klassi lastest. Sõltuvusele iseloomulikke tunnuseid esines vahetevahel või rohkem 6 protsendil teise klassi lastest ja 22 protsendil kaheksanda klassi lastest.

Hiinas arvatakse näiteks vägagi, et nutisõltuvus eksisteerib ja selle võõrutamisest on tehtud juba õitsev tööstusharu, mis sai alguse kümme aastat tagasi. Võõrutuslaagrites minnakse aga ekstreemsusteni, teismelisi alandatakse ja karistatakse füüsiliselt ning paljud neist lahkuvad laagrist vaimsete häiretega.