Kümme õudusttekitavat meetodit ajaloost, millega arstid vaimseid haigusi on ravinud

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seadeldis, mis oli mõeldud psühhoneurootiliste haiguste üldise elektriravi jaoks Esimese Maailmasõja ajal.
Seadeldis, mis oli mõeldud psühhoneurootiliste haiguste üldise elektriravi jaoks Esimese Maailmasõja ajal. Illustratsioon: Otis Historical Archives National Museum of Health and Medicine/Wikimedia commons

Vaimsetest tõvedest lahti saamiseks prooviti isegi mõne kehaosa eemaldamist, millega koos usuti ka haigus kaduvat. 

Mineviku meetodite hulka vaimsete haigustega võitlemisel kuulusid näiteks keerlemisteraapia, insuliinikooma tekitamine ja kontrollimatu patsiendi puuri pistmine, kirjutav Health24

Elekterkrampravi ehk elekteršokiravi 

See vastuoluline meetod on siiani kasutusel. Elektrišoki ravi on nii suure järelvalve all on, sest elektriimpulss kantakse otse patsiendi ajusse. Kuigi ravivõimalus on praegu turvaliseks kuulutatud ning viiakse läbi üldnarkoosis, siis oli see enne 1950. aastaid hoopiski julmem: patsiendid oli protseduuri ajal täie teadvuse juures ning rappusid elektrist nii tugevalt, et vigastasid end ja murdsid luid.

Keerlemisteraapia

19. sajandi alguses usuti, et tsentrifugaaljõud võivad vaimseid haigusi ravida. Selle eest võib tänada Erasmus Darwinit, Charles Darwini vanaisa, kes uskus, et keerlemine vähendab «aju koormust», mis arvati vaimseid tõvesid põhjustavat. Seda teooriat imetles dr Joseph Mason Cox, kes oma patsientide peal kiikumist ja keerlemist praktiseeris. Haiged seoti tooli või voodisse kinni ning neid pöörati või keerati erinevatel kiirustel. Tihti põhjustas see oksendamist ja seda seletati aju rõhu vabanemisega, millele järgnes sügav uni.

Utica «häll»

See oli kirstu suurune puur, kuhu sulgeti kontrollimatud patsiendid enne kui neile rahusteid anti. 19. sajandi teisel poolel kasutati seda piinavat kirstu laialdaselt riigihaiglates ja vaimuhaiglates, eriti Põhja-Ameerikas.

Hüsteeriaravi

Naised, kes kannatasid ärevuse, pearingluse, iivelduse, hallutsinatsioonide, emotsionaalsete pursete ja paljude teiste sümptomite käes diagnoositi «hüsteeriaga». Selle haiguse põhjuseks omistati vähest seksuaalset aktiivsust, mida ravis arst «vaagnamassažiga». Teised hüsteeriaravid oli näiteks ebameeldivate ainete nuusutamine, et «tõrjuda emakas keha ülemiselt poolelt».

Insuliinikooma ravi

Insuliinišoki teraapia käigus manustatakse patsiendile glükoosi Lapinlahti haiglas, Helsingis 1950. aastatel.
Insuliinišoki teraapia käigus manustatakse patsiendile glükoosi Lapinlahti haiglas, Helsingis 1950. aastatel. Illustratsioon: Public Domain

Isuliinišoki või insuliinikooma ravi oli meetod, kus vaimse haigusega patsiendile süstiti väikeste vahedega ebanormaalselt suuri doose insuliini, et viia teda igapäevastesse koomadesse. See hirmuäratav raviviis võeti kasutusele 1927. aastal ja seda kasutati kuni 1960. aastateni. Meetod tõi kaasa tõsiseid kõrvalnähte nagu krambid ja hüpoglükeemia.

Hüdroteraapia

Sellel polnud midagi pistmist lõõgastavate vannide ja kümblemistega. 20. sajandi alguses kasutasid psühhiaatrid mitmeid veega teraapiaid nagu patsiendi rätikusse mässimine ja siis külma vette viskamine või tundideks patsientide vanni kinnisidumine või inimeste sidumine krutsifiksi asendisse pihustades samal ajal neile suure rõhuga jugadega vett peale. Tegelik teaduslik põhjendus selle kummalise ravi taga ei olnud selge, kuid usuti, et see töötab.

«Ohjeldustool»

Patsient West Ridingu vaimuhaiglas, Wakefieldis, keda hoitakse toolis kinni.
Patsient West Ridingu vaimuhaiglas, Wakefieldis, keda hoitakse toolis kinni. Illustratsioon: Wellcome Images/wikimedia commons

Ohjeldustool (inglise keeles restraint chair) oli vägivaldsete ja kontrollimatute patsientide kinni hoidmiseks. Patsiendi jäsemed olid rihmadega kinni seotud, jalad vastu maad surutud ning vöö ümber kõhu. Mõnel juhul pandi ka patsiendi pea peale raskuseks kott.  

Trepanatsioon

Rauaaegne pealuu, milles on trepanatsiooni teel tehtud auk.
Rauaaegne pealuu, milles on trepanatsiooni teel tehtud auk. Illustratsioon: RAMA

Trepanatsioon on koljusse augu puurimine ja sealt tüki eemaldamine. Selle õõvastava protseduuri ajal puuriti inimese pealuusse auk, tavaliselt saega. Ravina hakati seda arheoloogiliste leidude järgi kasutama 7000 aastat tagasi. Selle hulluse taga ei olnud mingit meditsiinilist seletust, kuid palju aega tagasi usuti, et vaimseid haiguseid põhjustavad ajus elavad kurjad vaimud ning augu puurimine vabastas need.

Lobotoomia

Lobotoomia on protsess, millega lõigatakse ära ajusagar ja sellega koos ka vaimne haigus. Need protseduurid lõppesid tihti kohutavate tagajärgedega nagu näiteks puue. See oli neurokirurgiline protseduur, kus  aju otsmikusagarate ja taalamuse vahelised ühendused lõigatakse läbi. Seda operatsiooni alustati 1880. aastatel, et «patsiente rahustada». Seda ravi kasutati skisofreenia, bipolaarse meeleoluhäire ja depressiooni ravimiseks.

Hammaste ja organite eemaldamine

Kui praegu võib mõelda, et mida on hammastel pistmist vaimse haigusega, siis 20. sajandil olid need vägagi seotud. 20. sajandi paaril esimesel tegutses ameerika psühhiaater Henry Cotton, kes uskus, et vaimset haigust põhjustab ainult üks asi - mürgine kehaosa. Ta kutsus seda protsessi «kirurgiliseks bakterioloogiaks», mis oli võimalike haigete kehaosade eemaldamine. Ta hakkas oma vaimselt haigeid patsiente ravima, võttes neilt hambaid, mandleid, isegi osa ühe naise emakakaelast. Kui ta oma patsientide tervises mingit muutust ei näinud, võttis ta veel kehaosasid, kuni patsiendid lõpuks surid. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles