Plekilistest õuntest moosi ja mahla valmistades paned tervise ohtu

Õunamädanik võib varjata ennast ka terve ubina südamikus. Illustratsioon: Michael Biehler/Panthermedia

Olenemata viljade päritolust on õunte ja neist valmistatud toodete puhul üheks looduslikuks saasteaineks patuliin, mis ei hävi kuumutamisel. 

Saasteainet sisaldavad eelkõige mädanenud ja mahakukkunud õunad, kuid see võib olla ka peidus terve õuna südamikus, kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Anneli Haugas.

Patuliin on mükotoksiin ehk hallitusseente sekundaarne ainevahetusprodukt, mis võib kahjustada inimese tervist. Patuliini tootvat rohehallitust iseloomustab mädanev hele- kuni tumepruun ala, pehme ja vesine tekstuur, mullane hallituslõhn, valge seeneniidistik ja roheka värvusega eosmass.

Õunte vastuvõtlikkus hallitusseentele oleneb sordist, viljapuude tervisest, kasvu- ja säilitustingimusest ning ilmastikust. Niiske ilm, eeskätt saagikoristuse ajal, soodustab hallitusseente kasvu ja levikut. Õunte nakatumine toimub sageli erinevate vigastuste kaudu. Vigastusteks loetakse putukakahjustusi, lõhesid koores, muljutud kohti. Varases vilja arengujärgus kalduvad hallitusseentega nakatuma avatud õiekarikaga sordid.

Müügil olevates õuntes ja neist valmistatud toodetes on patuliini sisaldused tervist mitteohustavad.

Võimalike mürgistusjuhtumite kohta on vähe teavet, kuid olenevalt konkreetse indiviidi eripäradest võivad patuliini negatiivsed mõjud avalduda ennekõike seede-, närvi- ja ka immuunsüsteemile.

Koduaias kasvanud õunad võivad problemaatilisteks osutuda siis, kui nende kvaliteedile piisavalt tähelepanu ei pöörata, ning kui mädanemistunnustega õunad ära süüakse, mahlaks pressitakse, moosiks keedetakse või kuivatatakse. Tegelikult võiks mädanemistunnustega õunte söömist ja kasutamist toitude või jookide valmistamisel vältida, sest patuliini võib leiduda ka õuna kahjustamata osas.

Samuti tasub tähelepanu pöörata väliselt tervetele õuntele, kuna neil võib olla arenenud südamikumädanik. Selle saab kindlaks teha õunu poolitades. Ohu märgiks võivad olla ka hallitanud seemned. Vastukaaluks tuleb märkida, et kuigi õuna välimus on üldjuhul heaks patuliini indikaatoriks, ei tähenda hallituse esinemine tingimata patuliini esinemist. Patuliin ei ole silmaga nähtav ning täiesti kindlalt saab selle olemasolu kinnitada vaid laborianalüüsiga.

Hoolitseda tuleks viljapuude tervisliku seisundi eest, vältida õunte vigastamist saagikoristusel ning säilitada korjatud õunu kuivas ja jahedas ehk hallitusseente arenguks ebasoodsas, keskkonnas.

Arvestada tuleb, et patuliin on vastupidav termilisele töötlusele, kuid hävib käärimisprotsessis ja võib muutuda ebastabiilseks teatud toidu lisaainete, näiteks askorbiinhappe, toimel.

Õunte ja neist valmistatud toodete tarbimist ei peaks kindlasti piirama. Oluline on pöörata tähelepanu õunte ning nendest valmistatud toitude kvaliteedile.