Kuidas aru saada, et laps kannatab depressiooni all?

Õpi- ja keskendumisraskused pole alati märk rumalusest, vaid depressioonist. Foto: panthermedia.net / Wavebreakmedia ltd

Kui pidada lapse meeleolu kõikumisi, väsimust ja raskusi koolis lihtsalt tema jonnituurideks või põikpäisuseks,

Depressiooni näol pole tegu lihtsalt paha tujuga, vaid meeleoluhäirega, mis puudutab maailmas miljoneid inimesi, vahendab Week. Samas otsib selle vastu püsivalt abi vaid umbes veerand selle all kannatajatest. Depressioon võib kujuneda tõsiseks ja laiaulatuslikuks, kestes lausa aastaid. Sellest annavad eelkõige märku alanenud meeleolu, isupuudus, probleemid unega, enesekindluse kaotamine, raskused keskendumisel ning apaatia. Näib, et inimene ei huvitu lihtsalt enam igapäevaelust ega suuda rõõmu tunda.

Depressiooni all kannatavat last või noorukit on üsna raske motiveerida ja talle päriselt ligi pääseda. Nad võivad ka muutuda kergesti ärrituvaks ning kogeda äkilisi vihapurskeid, mis lõpevad masendustundega – seetõttu on veelgi raskem nendega suhelda ja neid aidata. Noored leiavad tihti, et eriti just vanemate ees on keeruline oma tundeid väljendada ning seepärast ei pruugigi vanem seda koheselt märgata. Seega tuleb lapsevanemal olla valvas ning hinnata, kas laps võiks vajada professionaalset abi.

Lapse puhul võib depressioon endast märku anda raskustes magamajäämisel ning ärkamisel, mille tõttu on laps pidevalt väsinud ja tujutu. On küll ka võimalus, et tegu on lihtsalt unehäirega, kuid kui unetsükli paikasaamisel esineb ikka tüdimust, võib see viidata depressioonile. Teine oluline sümptom on kahjustatud mõtlemine, mille puhul on lapsel kalduvus mõelda ja oodata halvimat. Märku meeleoluhäirest annavad ka rohkem nähtavamad märgid nagu probleemid koolis ja kehvemaks muutunud hinded, aga ka kodust ära jooksmine. Samuti võib sageneda nutmine ja vingumine.

Mida edasi teha?

Esmalt tuleb tingimata olla kannatlik, mitte pealetükkiv. Last ei tohi sundida oma tundeid ja mõtteid avaldama ning pigem ei peaks teda ka meeleolumuutuste pärast karistama, kui arvad, et tegu võib olla depressiooni, mitte lihtsalt jonniga. Lapsevanem peaks aga suutma lapsele selgeks teha, et abi on olemas ning on normaalne ka toetust paluda. Kodu peaks olema tema turvaline koht ning vanem see inimene, kelle poole alati murega pöörduda. Esialgu tuleks muutusi teha näiteks lapse unegraafikus ja päevaplaanis, kui viimane tundub talle liiga koormav. Kui koolis on probleeme, tuleks neist rääkida ja püüda neid lahendada. Samas on ka vanemal normaalne abi küsida, kui ta tunneb, et ei saa enam lapse või teismelise heitliku käitumisega hakkama. Siis on aeg pöörduda juba vastava väljaõppe saanud spetsialisti poole.