/nginx/o/2011/04/26/565797t1h8290.jpg)
1999. aastast pärinevas Daniel Simonsi kuulsas gorillavideo eksperimendis palutakse video vaatajatel lugeda, mitu korda valgetes särkides mängijad palli viskavad ning ühel hetkel ilmub mängijate keskele gorillakostüümis inimene. Need, kes ei märka gorillat, jäävad tähelepanu jagamist nõudvate ülesannetega hätta.
Umbes pooled, kes eksperimentides seda videot on vaadanud, ei pane gorillat tähele. Nüüd on psühholoogid sama teemaga edasi läinud ning leidnud, et need, kes ei märka videos gorillat, jäävad hätta ka ülesannetega, kus tuleb tähelepanu mitme asja vahel jagada, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Utah ülikooli psühholoogiadoktorant Janelle Seegmiller avaldab ajakirja Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory and Cognition mainumbris artikli eksperimentidest, mille abil ta selgitab, miks gorilla videos nii paljudele nähtamatuks jääb.
Inimesed, kes saavutavad kahe ülesandega üheaegset tegevust nõudvates katsetes kehvi tulemusi, ei suuda näha ka gorillat. Teisisõnu: inimene, kes ei märka midagi otse enda nina all, sest on parajasti keskendunud mingile muule tegevusele, on väiksema töömälu mahuga. Töömälu tegeleb just parasjagu käsil olevate tegevustega – aitab lahendada matemaatikaülesannet või jätta meelde, et poest on vaja tuua mune ja piima.
Igapäevaelus oluline
Kuigi esmapilgul võib see tunduda täiesti ebaoluline, mis siis sellest, kui gorillat ei märka, on tegelikult meie igapäevaelus tihti olukordi, kus tuleb tähelepanu jagada. Kui mobiiltelefoniga rääkiv autojuht ajab vöötrajal alla jalakäija, siis võib põhjus olla sama, mis gorillavideo puhul – juht ei suutnud tähelepanu mobiilikõne ja liikluse vahel jagada ning jalakäija jäi märkamatuks.
Nii on varasemad uuringud näidanud, et vaid üks inimene 40st suudab mobiiltelefoniga rääkimise ajal autot ohutult juhtida.
1999. aastal gorillavideo eksperimendi teinud Daniel Simons Illinoisi ülikoolist ütleb, et meie kõigi tähelepanuvõimel on piirid ning tihtipeale ei suuda me ootamatusi märgata.
Seegmilleri eksperimenti võeti 306 psühholoogiatudengit, kuid rohkem kui sada tuli kohe kõrvale jätta, sest nad olid gorillavideost varem kuulnud. Katsesse jäi 197 tudengit.
Tudengid pidid lahendama matemaatikaülesandeid ning iga ülesandega seoses meelde jätma ühe tähe, mis oli ülesande lõpus. Ülesanne oli näiteks selline: Kas 8-4 on sama palju kui 3+2?
Kui ülesanded olid lahendatud, siis pidid katseosalised püüdma meenutama, millises järjekorras nad olid tähti näinud. Matemaatikaülesannetele vastati peaaegu veatult, mis viitab, et tähelepanu ei olnud keskendunud tähtede meeldejätmisele.
Seejärel näidati osalistele gorillavideot. 58 protsenti osalistest pani tähele gorilla ekraaniletulekut. Neist, kes suutsid tähejärjekorda paremini meelde jätta, suutis gorillat märgata 67 protsenti. Tähejärjekorda kehvemini mäletajate rühmas märkas gorillat vaid 37 protsenti katseosalistest.
Simons märgib, et pole päris selge, kas oma tähelepanu paremini jagada suutvad inimesed on selleks võimelised igas situatsioonis või mängis eksperimendi puhul oma osa see, et jälgida paluti musta riietunud mängijate palliviskeid ning ka gorillakostüüm on must.