:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7146937t1h1c4d.jpg)
Majandusteadlane Mari Saat väitis oma eilses arvamusloos, et töövõime üle otsustavad uue töövõimereformi järel arstide asemel ametnikud. Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal lükkas selle väite ümber – töövõimet hindavad siiski arstid, kelle arvamuse põhjal teeb töötukassa töövõime hindamise otsuse.
Saat rääkis loos oma noorest sõbrast, kes sai enne töövõimereformi kaheksa aastat töövõimetuspensioni. Tudengil on paranematu haigus, mille tõttu tuleb viibida pidevalt haigla päevaravis ja võtta ravimeid. Enne reformi oli ta 60 protsenti töövõimetu. Pärast reformi esitas ta uue töövõime hindamise taotluse ja sai teada, et on töövõimeline.
Liimal selgitas, et nüüd hinnatakse inimese töövõimet, mitte töövõimetust ning selleks kasutatakse teistmoodi põhimõtteid ja metoodikat. Varem lähtuti töövõimetuse määramisel eelkõige haiguse diagnoosist, mis otsustas töövõimetuse protsendi.
Uue metoodika järgi tuginetakse töövõime hindamisel inimese tervise andmetele ja lisaks kirjeldab iga taotleja ise, millised piirangud on ta oma tervise tõttu näiteks liikumisel, käelises tegevuses või vaimses võimekuses. «Sellepärast ei saa öelda, et kui kellelegi oli enne 40 või 60 protsenti püsiv töövõimetus, siis uues süsteemis hinnates on tal kindlasti osaline töövõime,» lausus Liimal.
Küll aga võib senise praktika põhjal öelda, et mida suurem oli inimese töövõimekaotuse protsent (80-100), seda suurem on tõenäosus, et inimesele määratakse puuduv töövõime. Väiksema töövõime kaotuse (10-40 protsendi) puhul võib uue metoodika järgi hindamise tulemuseks aga suurema tõenäosusega olla, et inimese töövõime ei ole vähenenud.
Töövõime hindamisel antakse hinnang pikaajalisele ja püsivale tervisekahjustusele, mis kestab vähemalt kuus kuud. Kui inimese tervis on näiteks trauma või operatsiooni tõttu ajutiselt kahjustunud, kuid ta saab prognooside järgi poole aasta pärast terveks, siis tal töövõime vähenemist kohe ei määrata. Kui aga selle aja jooksul ei toimu oodatud paranemist, siis saab ta esitada uue töövõime hindamise taotluse.
Saat küsis oma arvamusloos, kas töövõimeline tähendab, et inimene on terve. Liimali sõnul seda öelda ei saa. «See ei tähenda, et inimene oleks täiesti terve. See tähendab, et tervisemurega seotud piirangud ei ole nii tõsised, et takistaks tal töötamist,» lausus ta.
Tasub aga teada, et töötamise all ei mõelda konkreetsel ametikohal töötamist, vaid üleüldist töövõimet. Kui inimene ei saa tervisemure korral enam praegust ametit pidada, siis soovitab Liimal pöörduda töötukassa poole, sest sellisel juhul saavad ka töötavad inimesed nüüd tuge oma oskuste täiendamiseks või uue eriala õppimiseks.
Allolevast tabelist on näha, kui paljudel korduvhindajatest (inimestest, kellel seni oli määratud püsiv töövõimetus protsentides) on puuduv või osaline töövõime või töövõime ei ole vähenenud. Andmed on inimeste kohta, kes esitasid hindamistaotluse jaanuaris-augustis ning kellele oli 12. septembri 2017 seisuga tehtud töövõime hindamise otsus.
/nginx/o/2017/09/28/7146903t1h93b3.jpg)
Liimal lisas, et uue hindamise metoodika puhul võetakse arvesse ka taotleja ravivõimalusi ja abivahendite kasutamist. Näiteks kui taotlejal on krooniline haigus nagu diabeet, aga talle on määratud ravi, mille mõjul on tema terviseseisund hea, siis see haigus on Liimali sõnul kompenseeritud ehk ei mõjuta tema töövõimet nii palju, et töötamine oleks takistatud.
Saat väitis arvamusloos, et inimeste töövõimet hindavad töötukassa juhatuse liikmed. Liimal lükkas ümber väite, nagu otsustaks töövõime üle töötukassa töötajad või juhid. Neil ei ole inimeste terviseandmetele ligipääsu. Liimali sõnul on töötukassal töövõime hindamiseks 11 tervishoiuteenuse osutajat üle Eesti. Iga tervishoiuteenuse osutaja on valinud oma arstide seast välja ekspertarstid, kes hindavad töötukassa tellimusel inimeste töövõimet. Tegemist on erinevate erialade spetsialistidega.
«Meie tingimus on, et iga tervishoiuteenuse osutaja meeskonnas on vähemalt üks psühhiaater, ja üks taastusravi- või töötervishoiuarst,» rääkis Liimal. Kõik ekspertarstid peavad olema tegevarstid ehk töötama igapäevaselt patsientidega, et olla kursis valdkonna viimaste arengute ja uuemate ravivõimalustega. Lisaks on ekspertarstid läbinud enne töövõime hindamist vastava Tartu Ülikooli arstiteaduskonna täienduskoolituse.
Liimali sõnul peab tervishoiuteenuse osutaja vajadusel kaasama töövõime hindamisse ka teisi spetsialiste, näiteks füsioterapeute, eripedagooge või logopeede.
Ekspertarst koostab nii inimese tervise infosüsteemi kantud terviseandmete kui tema enda kirjelduse põhjal ekspertarvamuse selle kohta, kas inimesel on puuduv töövõime, osaline töövõime või ei ole töövõime vähenenud. Süsteemi kannavad inimese terviseandmeid nii teda ravinud perearst, eriarstid kui teised tervishoiuspetsialistid. Enne töövõime hindamise taotlemist peab inimene olema kuue kuu jooksul külastanud oma pere- või eriarsti või töötervishoiuarsti, kes kirjeldab tema terviseseisundit ja värskendab terviseandmeid e-tervises.
Seega sõltub ekspertarsti hinnang inimese töövõimele suuresti sellest, mis on kirjas tervise infosüsteemis ja mida inimene ise oma terviseseisundi kohta kirja on pannud. Taotleja terviseandmed peavad inimese ütlusi kinnitama.
Töötukassa juhatuse liige soovitab oma arsti vastuvõtul käies rääkida kõigist tervisega seotud kaebustest. Samuti tuleks öelda, et kavatsete töövõimet hinnata ning paluda arstil veenduda, et tervise infosüsteemis on olemas kõik teie praegust terviseseisundit kinnitavad diagnoosid koos haiguse kulu ja mõju kirjeldusega. Iga inimene saab ka ise oma terviseandmete olemasolu kontrollida patsiendiportaalist www.digilugu.ee.
Kui inimese taotlusel nimetatud arstid ei ole tervise infosüsteemi andmeid kandnud või need pole töövõime hindamiseks piisavad, näiteks on puudu mõne uuringu tulemused, annab ekspertarst sellest teada töötukassale, kes võtab arstidega ühendust ja palub andmeid täiendada. Vastuoluliste andmete puhul võib ekspertarst inimese töövõime hindamiseks ka oma vastuvõtule kutsuda, kuid enamjaolt langetatakse otsus olemasoleva info põhjal.
«Uue töövõime hindamise metoodika mõte on selles, et ühelt poolt vaadatakse, et mis haigused ja milline terviseseisund inimesel on, ja teiselt poolt, kuidas see haigus iga inimese tegutsemisvõimet mõjutab,» rääkis Liimal. Ta selgitas, et inimestel võib olla ühesugune haigus, aga haiguse kulg võib nende tegutsemisvõimet erinevalt mõjutada. Töötukassa juhatuse liikme hinnangul on uus lähenemine sisulisem ja individuaalsem.
Kui aga inimene pole langetatud otsusega rahul, saab ta esitada vaide. Seda võib teha vabas vormis, kirjeldades, miks inimese arvates tuleks otsust muuta. Kui kokku on esitatud töötukassale tänavu peaaegu 35 000 töövõime hindamise taotlust, siis vaided on esitatud neist veidi üle kahe tuhandele.
Liimali sõnul jääb vaide läbivaatamise järel kahel kolmandikul juhtudest esialgne otsus jõusse. «Kui otsus on muutunud, siis tavaliselt seetõttu, et vaidega on esitatud uusi terviseandmeid või on olemasolevaid andmeid täpsustatud ja inimese terviseseisundit põhjalikumalt kirjeldatud,» selgitas ta.
2017. aastal on seni esitatud 2008 vaiet:
- 1172 jäeti rahuldamata
- 533 rahuldati
- 22 tagastati
- 281 on veel menetluses.
Saat toob oma arvamusloos välja ka väite, et inimestel ei määrata puuduvat töövõimet, kuna riigil ei ole selleks raha. Liimal tõdes selle peale, et töövõimereformi eesmärk ei ole olnud raha kokku hoida. «Hindame töövõimet metoodikast lähtuvalt ja osutame abi vastavalt vajadusele. Mingit plaani, mis peaks olema töövõime hindamise tulemus, ei ole,» ütles töötukassa juhatuse liige, viidates, et igast viiest hinnatud inimesest neljal on töövõime vähenenud.
Tema sõnul on nii reformi kui ka töötukassa eesmärk pakkuda vähenenud töövõimega inimestele varasemast rohkem võimalusi töötada ja toetada nii nende töötamist kui ka igapäevaelus toimetulekut. Liimali sõnul on reformiga seoses rohkem vähenenud töövõimega inimesi asunud töötukassa abiga tööd otsima, osalevad tööturuteenusel ja on saanud ka tööle.
/nginx/o/2016/11/17/6083275t1h3022.jpg)