Tänasel Tallinna perearstide seltsi korraldatud konverentsil kõnelnud perearstid, sotsiaaltöötajad ja taastusravi arstid leidsid üksmeelselt, et koostöö nende vahel vajaks parandamist, sest eesmärk - inimese tervise toetamine, on kõigil ühine.
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne peavad rohkem koostööd tegema
28. aprill 2011, 15:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui inimesele tehakse keeruline ja kallis operatsioon, kuid ta ei saa pärast seda liikuda või rahapuudusel süüa ja ravimeid osta, siis ei saa ta ka terveks jääda,» ütles Tallinna perearstide seltsi juhatuse liige Margit Venesaar.
Perearstile on patsientide sotsiaalsed probleemid, nagu vaesus, koduvägivald, narkomaania, alkoholism, töötus ja kodutus sageli küll teada, kuid neil napib aega, oskusi ja võimalusi nendega tegeleda. Samas võib inimene sattuda nende hädade küüsi just oma tervisehädade pärast.
Eesti perarstide seltsi juhatuse liige ja Järveotsa perearstikeskuse arst Diana Ingerainen tõdes, et süsteemset haiguse ennetust, mis on perearsti töö üks oluline osa, pole ilma sotsiaalvaldkonna toetuseta võimalik üldse teha.
«Kust lõpeb tervishoid ja algab sotsiaalhoolekanne? Kust maalt saab perearstist sotsiaaltöötaja?,» küsis ta. Perearst peab muu hulgas nõustama toitumist ja elukorraldust, selleks peab ta aga olema kursis patsiendi koduse olukorraga.
Perearst Külvi Peterson ütles, et sageli pole raske haige juskui kellegi asi ja on suur õnn, kui ta üldse kusagil hooldust saab. Kõige parem, kui on olemas lähedaste võrgustik, sest ainult ühest inimesest voodihaige puhul ei piisa. Ka hooldushaiglal on rahalised piirid ees ja kõik sinna ei pääse.
Petersoni sõnul hakkab pall veerema nii, et vaesuse tõttu jääb vajalik ravim ostmata, inimene ei saa tervislikku toitu ja hügieeni. Siit edasi satub ta juba tervishoiu süsteemi.
Perearstid ootavad sotsiaaltöötajailt teavet oma patsientide kohta nii siis, kui nad on kodus, aga ka siis, kui nad on saanud haiglaravi, aga praegu see koostöö hästi ei toimi ja vajaks parandamist.
Sotsiaaltöötaja Marika Tisler ütles, et oleks vaja kindlaid otsustuspiire, millal keegi vastutuse üle võtab. Praegu isikuandmed tema sõnul ei liigu ja nende kogumine võtab tohutult aega. See tekitab usaldamatust: patsient ei usalda spetsialisti ja erinevad spetsialistid ei usalda üksteist. «Kuidas liigub teave ühelt spetsialistilt teisele, tuleks paika panna. Andmed peaksid inimesega kaasa liikuma,» leidis ta.