:format(webp)/nginx/o/2016/01/13/4871243t1hb61d.jpg)
Kuigi arvatakse, et osal aktiivsus-tähelepanuhäire diagnoosi saanud lastest võib olla hoopis unehäire, siis veelgi radikaalsem on uus väide, et käitumishäire on oma olemuselt unehäire.
Laste aktiivsus-tähelepanuhäire võib olla hoopis unehäire
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perearst Piret Rospu kirjutab meditsiiniuudiste portaalis Med24, et uuringutes on leitud seoseid aktiivsus-tähelepanuhäire ja uneaja kestvuse, kvaliteedi ning ajastuse vahel. Seetõttu on ka arvatud, et mõnikord võib algselt diagnoositud ATH olla hoopis unehäire sümptom. Nüüd on aga püstitatud vastuoluline hüpotees, et ATH oma olemuselt võibki olla unehäire, mis võib haiguse käsitlust täielikult muuta.
ATH diagnoosi saanud lastel on leitud diagnoosimata unetust, obstruktiivset uneapnoed või teisi unehäireid. On leitud, et nende uni on lühem ja rohkem häiritud. Lisaks on neil selgelt häirunud ööpäevane une-ärkveloleku rütm, kus melatoniini vabanemine toimub keskmiselt 1,5 tundi hiljem kui ilma ATH diagnoosita inimestel.
Subjektiivselt on ATH-ga lastel uni halvema kvaliteediga, neil on rohkem õudusunenägusid ja esineb rohkem päevast unisust. Kõik see toob kaasa hilisema uinumise ja lühema uneaja, mis omakorda mõjutab paljusid teisi protsesse kogu organismis: kehatemperatuuri, liikumist, toidukordade ajastust. Iga muutus võib süvendada ka tähelepanematust ja käitumisraskusi. On leitud, et unehäired algavad varem kui tüüpilised ATH sümptomid.
2012. aastal ajakirjas Pediatrics avaldatud 11 000 last hõlmanud töös leiti, et norskavate, suuhingamise või apnoega laste hulgas oli ATH-ga sarnanevate käitumisraskuste esinemissagedus 40–100 protsenti tõenäolisem kui ilma unehäireta lastel. Ühes uuringus leiti, et unehäirete ja ATH koos esinemise korral ei vastanud lapsed enam ATH diagnoosimise kriteeriumidele, kui neil lahendati unehäire adenoidide või kurgumandlite eemaldamisega.
Asja ei tee paremaks ka pikatoimeliste stimulantide kasutamine ATH raviks, mille tagajärjel võivadki lapsed õhtul unetud olla, samuti muudab ravi une arhitektoonikat ja häirib aju küpsemisprotsesse.
Hüpotees unehäirest kui (ühest) ATH-d põhjustavast tegurist on vastuoluline ja provokatiivne. Teooria kriitikud toovad esile, et on palju lapsi ATH-ga, kellel ei ole unehäireid ning häire taandamine pelgalt unehäireteks on probleemi lihtsustamine ja alahindamine. Selle kinnitamiseks või ümber lükkamiseks on vaja põhjalikke täiendavaid uuringuid.
Loe ka Med24st.