Munarakkude arvu määrav test ei pruugi näidata naise viljakust

Viljakuskliinikusse soovitatakse pöörduda, kui rasestuda ei ole õnnestunud ühe aasta jooksul. Illustratsioon: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Test, mis ennustab, kui palju munarakke võib naisel järgi olla ei pruugi määrata, kas naise tegelikku võimet rasestuda. Pereplaneerimist edasilükates tasuks aga kaaluda ka sugurakkude külmutamist. 

Munasarjade reservi test mõõdab hormoone veres, et anda aimu, kui palju munarakke võiks naisel hetkel olla. Ameerika meditsiiniajakirjas avaldatud uuring leidis aga et need testid ei ennusta naise viljastumise võimalust, vahendab BBC. 

Testid loodi algselt selleks, et välja selgitada, kuidas viljakusravil olev naine võiks reageerida ravimitele, mida kasutatakse munarakkude tootmise stimulatsiooniks. Siiski reklaamivad mõned firmad neid kui viljakusteste.

Uuringus osales 750 naist vanuses 30 kuni 44 aastat, kel ei olnud varem viljatust diagnoositud ja nad olid üritanud rasedaks jääda viimased kolm kuud või vähem.

Tulemuse näitasid, et kui naisel mõõdeti madal testitulemus, ei mänginud see mingit rolli võimaluses poole aasta või aasta pärast rasestuda.

Londoni Kolledži viljakusekspert dr Channa Jayasena ütles, et hormonaalne tase muutub ajaga ning sellest pildi võtmine ütleb väga vähe naise viljakuse kohta isegi mõne päeva pärast.

Testidel on muu eesmärk

Testid võivad olla endiselt efektiivsed, et näha, millist ravi viljakusprobleemidega naisele võiks määrata. Samuti ei uuritud munarakkude reservi testi mõju pikema aja jooksul, vaid ainult kuue kuu kuni aasta jooksul peale testi tegemist. 

Briti Viljakuse Seltsi president Adam Balen ütles, et kuna viljakus väheneb nii naistel kui ka meestel, eriti koos vanusega, siis tuleks arsti poole pöörduda siis, kui ühe aastaga ei ole õnnestunud rasestuda.

Viljakus langeb vanusega

Nova Vita Kliiniku juhataja Karin Rosenstein ütleb aga, et näeb kliinikus iga päev, et nende juurde jõuab paare, kelle viljakus on oluliselt langenud vahel juba enne 40. eluaastat ning lapse saamine oma rakkudega on juba palju keerulisem.

«Meie kindel soovitus on, et  30. aastates naine võiks ühildada igaaastase naistearsti kontrolli veidi põhjalikumate uuringutega ja testida ennast lisaks ka suguhaiguste suhtes, mis vahel võivad kulgeda aastaid ka ilma sümptomiteta,» lisas Rosenstein. 

Tõsi on see, et hormoonide tase naise organismis võib oluliselt muutuda juba ühe kuu jooksul, samas olulised kõrvalekalded ühes mentsruaaltsükli faasis annavad põhjust sellele rohkem tähelepanu pöörata ka järgnevatel kuudel, ütles ta hormonaaltaseme testide kohta. 

Naistearstid ja ämmaemandad saavad anda nõu, milliseid muutusi tasuks juba eelnevalt oma elustiilis teha, et valmistuda lapseootele jäämiseks. Meeste puhul annab kiire ülevaate tema viljakuse kohta spermaanalüüs.

«Hiljutised laialdased uuringud on välja toonud, et meeste seemnerakkude hulk on oluliselt langenud ja seda just arenenud riikides. Lõpuks on lapseootele jäämiseks vaja ainult ühte munarakku ja seemnerakku ning suurt kogust õnne, et need rakku õigel ajamomendil kokku satuksid,» ütles Rosenstein. 

Kui on kindel plaan pereplaneerimist edasi lükata, siis on võimalik oma sugurakud külmutada ja säilitada tuleviku tarvis, soovitas ta.