Kohutavad üleelamised: meest tabas ajuverejooks, kui naine oli lõpurase

FOTO: Facebook/Endres Photography

Naine nimega Brianna kirjeldab sotsiaalmeedias kogemust, mil ta oli üheksandat kuud rase, kui tema kaasaga juhtus õnnetus, mis viis viimase mitmeteks kuudeks haiglasse.

«Rasedus peaks olema üks imelisemaid teekondi elus. Me loome uue elu ja kogeme esmakordselt tingimusteta armastust. Mina ja mu kaasa Austin olime väga elevil, et kohtuda oma esiklapsega ja tuua ta koju,» kirjeldab Brianna.

Ühel hommikul aga äratas naise tema ämm ning teatas, et mehega on juhtunud õnnetus, vahendab portaal Yahoo naise Facebooki-postitust. Austin oli viidud ajuverejooksu tõttu haiglasse ning arstid oletasid, et see oli seotud tema hiljutise ülemäärase energiajookide tarbimisega. Naine märkis, et abikaasal oli tõesti komme pikkadel tööpäevadel ja –sõitudel energiajooke juua. Brianna polnud jõudnud veel olukorda õieti seedidagi, ent abikaasa oli juba haiglas noa all, et tema elu suudetaks päästa.

«Operatsioon juba käis, kui ma haiglasse jõudsin. Pärast kohutavat viietunnist ootamist saime teda näha. Ta oli vaevu äratuntav kõigi nende masinate ja voolikutega tema pea juures. Õudne oli vaadata ka tema vanemaid, kes oma liikumatut poega nähes murdusid. Nad ei teadnud, kas nende loodud elu isegi ärkab. See oli mu elu halvim tunne,» rääkis naine.

Järgmisel päeval pidi mees läbima uue operatsiooni. Õnnetuseks järgnes sellele mitu insulti ja krambihoogu, mistõttu pidi pere mehe elu eest palvetama. Brianna kirjutab, et ta ei hoolinud, kui segaseks võib mehe seisund nende elu ajada, kui ta vaid elama jääks. Pärast kaht nädalat mehe haiglavoodi kõrval viibimist pidi naine aga sünnitama minema.

«See oli uskumatult raske. Olin harjutanud end mõttega, et Austin saab sel ajal mu kõrval olla, minu kätt hoidmas ja mind toetamas ning meie poega tervitamas. See ei tundunud õige... aga kui olin poja ilmale toonud, juhtus ime. Austin tuli viimaks teadvusele,» kirjutas naine. Ligi nädala ei lubatud tal aga mehe ligi minna. Paraku pidi mees läbima veel mitu protseduuri ja operatsiooni. Täna puudub tal osa koljust. Viimaks sai ta oma esiklast näha, kui too oli juba kahekuune. «See oli päev, mil sain oma südamesse osa õnne tagasi,» ütleb naine.

Kuigi Austin sai viimaks tagasi koju oma pere juurde, ütleb Brianna, et sellega pole raskused lõppenud. Ta peab meest viima teraapiatesse, aitama tal liikuda ja rääkida ning olema abiks pea igas toimingus. Lisaks on neil täna kaheksakuune laps, kes vajab samuti hoolitsust. «Kõik see on raske ja ma olen väsinud, kuid annan endast parima. Ta pole enam sama mees, kellesse armusin, kuid armun iga päevaga aina uuesti. Seniks ei anna me kunagi alla,» lubab naine.