Tuhanded Taani arstid toetavad hooletuses süüdi mõistetud kolleegi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süstimine. Foto on illustratiivne.
Süstimine. Foto on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Taani arstid ja õed avaldavad toetust kolleegile, kes mõisteti süüdi patsiendi surmaga lõppenud hooletuse tõttu, kuna sarnaselt võiks hea tahtmise korral süüdi mõista pea kõik arstid.

Sotsiaalmeediakampaaniaga, mis kasutab viidet #detkuhaværetmig («See oleksin võinud olla mina»), on ühinenud tuhanded arstid ning Taani õdede liit, vahendab Med24 portaali Local. Praeguseks on teise astme kohtu otsuse edasikaebamise petitsioonile alla kirjutanud üle 9000 inimese.

Tegu on n.ö. Svendborgi juhtumiga. 2013. aastal suri Svendborgi haiglas patsient, kui nooremarst ei dokumenteerinud suuliselt esitatud palvet mõõta patsiendi veresuhkrut ega kontrollinud, et õde on tema instruktsioone järginud. Patsient leiti hiljem teadvusetult ja ta suri nelja nädala pärast madala veresuhkruga seotud ajukahjustuse tagajärjel.

Nooremarsti süüdistati tõsises hooletuses. Kuigi Svendborgi linnakohus mõistis arsti õigeks, tühistati see otsus järgmises kohtuastmes. Arst, keda toetab ka Taani arstide liit, kaebas nüüd teise astme kohtu otsuse edasi.

Põhjus, miks arstid protestivad, on kolleegi süüdimõistmine tegevuse eest, mis on igapäevane praktika – suuline instruktsioonide andmine. Nii võiks arste kohtus süüdi mõista igapäevaselt. Sellest ka teemaviit «See oleksin võinud olla mina». See, et arst kõiki neid instruktsioone hiljem kontrolliks, tähendaks tohutut lisatööd, ütlevad meedikud.

Eesti arstide liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul panevad niisugused juhtumid taas mõtlema arstide vastutusele ja küsima, millal hakkab Eestis kehtima mittesüülisusel põhinev patsiendikindlustus.

«Arstide mõistus, tööaeg ja energia peaks kuluma patsientide ravimisele, mitte enesekaitsele ja kogu oma tegevuse üleskirjutamisele. Praegu on dokumenteerimine üks tõhusamaid kaitsevahendeid, aga jääb omaette teemaks, kuivõrd see viimase punkti ja komani mõistlik on,» lausus Rehemaa.

Loe pikemalt Med24 portaalist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles